dfögzugsik

Eile õhtul. Lapsed on juba kenasti pidžaamad seljas voodis, möllavad, ootavad, et neile õhtujuttu loeksin.
Küsin: "Nooh, mida me siis täna loeme?"
Feliks vastab: "Loe seda ... /hästi kiiresti ja absoluutselt mittearusaadavalt/ dfögzugsik!"
???
"No see roosa, noh."
Taipasin - see on ju "Tjorven, Pootsman ja Mooses", mille paar päeva tagasi Selverist ostsin! Algklassides oli see meil kohustuslik kirjandus, mäletan, et väga hea raamat oli, aga endal mul seda polnud. Ja - voilà! - siin ta ongi, viimane eksemplar, 78.-, pikalt üldse ei mõelnud, kui ostukorvi surasin. Esimesel õhtul jõudsin nii umbes 2 lehekülge ette lugeda, kui mõlemad nohinal magasid, mis veelkord tõestab: "Kui hea rrraaaamat!!!!" Eile kordus umbes sama. Lisaks pakkus Feliksile äratundmisrõõmu, et seal raamatus üks tüdruk samavana on, kui tema, ehk siis viieaastane.
Vahepeal küll oli lugemises hetkeline paus, sest tütarlaps otsustas pikalt ja põhjalikult oma hääleulatust demonstreerida. Kui palusin hilja õhtul mitte nii kõvasti kiljuda ja üldse vagusi olla, kuna vastasel juhul ma ei saa lugeda, teatas Feliks: "Aga mulle Susanna naljad meeldivad!"
"Aaaaaa, no siis küll!", olin heldinud, kuna Feliksit oodates palvetasin vahel, et laps tuleks terve, et ta armastaks loomi ja saaks naljast aru.
Eilne õhtu oli veel erandlik selle poolest, et igal õhtul, kui Mamma meil ööbib, on Susanna tavaliselt tema kaissu minna soovinud. Tundub, et ta on üldse vähe emmekamaks läinud kui vahepeal, õhtuti, kui töölt tulen, tuleb sülle, võtab kahe käega hellalt kaela ümbert kinni ja ütleb: "Teeme mudzi!" See näeb omakorda välja nii, et peale huulte kokkusurumist aetakse suu hästi pärani lahti. Ja siis ütleb ta tavaliselt: "Teeme leel!"