Ma olen noor

Karl Madisel on sellenimeline ilgelt jubedate, võiks isegi vabalt öelda, et labaste sõnadega laul.
See selleks.

Eile vannis. Ütlesin Feliksile: "Noh, vanamees, tule siiapoole!"
Mille peale Feliks arvas, et: "Ma ei ole mingi vanamees, ma olen ÜLINOOR!"

Kui pöörduda tema poole sõnaga "noormees", järgneb kiire protest: "Ma pole mingi noormees, ma olen poiss!"

Üldiselt on ta vastavalt vajadusele kas "mees", "juba suur", või "veel alles väike". Viimasel ajal eelistab ta väikeolemise asemel väsinud olla, kui ikka käsi on väsinud, siis ei saa ju ise suppi süüa või hambaid pesta. Kommipabereid lihtsalt ei viitsi teinekord koristada. Isegi, kui küsimus on 5 kommipaberis, ütleb Feliks: "Keegi peab mind aitama!" Siis ma räägin jälle oma tavapärast juttu võlusõnade kasutamisest ja sellest, kuidas viisakus inimesele uksed avab.
Susanna aga teatas täna, et tema ei ole suur tüdruk vaid on suur beebi - beebid ju ei käi potil. Õnneks teeb ta selles vallas siiski mõningaid edusamme.

Käisime päeval McDonaldsis, Suusi sõnul Mäkdoonaldis /multifilmipart on ka Mäkdoonald/, kust ostsime hambungerit. Veel mõni aeg tagasi olid need hambungenid. Nüüd on osades sõnades r juba olemas. Vähemalt on arusaadav, et see ei ole ükski teine täht. Osades sõnades on r jällegi puhas l, nt. peelupadi (see oli vist mingi krõpsupakiga kaasas ja nalja sai sellega kõvasti). Praegu Susanna magab lõunaund, koos sellesama "peelupadaga", sest see tahab ju ka magada! Ühtlasi võiks kuskile seina peale risti tõmmata - ka Feliks magab. Tavaliselt ta kodus olles kunagi lõunaund ei maga. Seoses kevade saabumise ja valgete hommikutega on poiss viimasel ajal hommikuti väga ergas olnud ning enne kõiki teisi üles tõusnud - nii ka täna, kui vaestel vanematel ei antud laupäevahommikust und nautida, vaid ergutavate hõigete: "Hommik on käes, ärgake üles! Tõuske juba!" saatel kell 8 tegudele sunniti. Kell 8 on meie jaoks vara. Tundub, et tema jaoks oli ka, sest pikutama /sõna "magama" mittekasutamine on jonni ennetamine:)/ tuli ta täitsa rahumeelselt. Mul õnnestus endalgi silm tunnikeseks looja lasta, nüüd kasutab Tarmo sama võimalust. Sulnis rahu valitseb ja päikeselaigud värelevad seinal. Õues on kõva tuul, puudeoksad liiguvad. Kuid meie, me istume siin sees...

Tegelikult oleksin ma väga tahtnud Kaarli kirikusse minna... Suurte rahvamasside kartuses - mis, pigem lootuses! -otsustasime, et ei hakka laste kannatust järjekorras seismisega proovile panema. Me läheme homme.