Kadunud asjade hulgas...

Eilsest kehva-tervise-päevast saanud õnneks-vaid-kerge-nohu-päev, jooge kõik astelpajumahla ja immuunsüsteem tugevneb tunduvalt.
Siuu blogi lugedes meenus mulle paar unustamatut juhtumit valdkonnast "tited peidavad asju".
Õigemini, nad ei peidagi, panevad lihtsalt kas sinna, kus juhtub, või mingisse vaid endale teadaolevasse "kindlasse kohta", mida nad isegi rääkida oskamise korral enam meenutada ei suuda.

Esimene juhtum oli Feliksiga, kui poiss oli umbes 1,8-aastane. Sõbranna K kutsus mind külla ning sõbranna M oli lahkelt nõus seni meil last hoidma, et ma end väheke tuulutada saaksin. Külaskäik oli mõnus. Tagasitulles olin rongiaegade vaatamisega vähe puusse pannud, ning pidin Balti jaamas 20 minutit enne järgmise rongi väljumist aega veetma. Samal ajal heliseb telefon ja M küsib, kus telekapult on. Tema nimelt lootis ühendada meeldiva kasulikuga ja väheke videosid vaadata. Ilma telekapuldita seda paraku teha ei saanud, seega loetlesin talle võimalikke telekapuldi asukohti. Pole. Siis loetlesin võimalikke Feliksi peidukohti - köögisahtlid, prügikast, mänguasjakast... Pole. Kui siis lõpuks koju jõudsin, otsisime koos. Ikka pole. Feliksi käest küsisime ka, aga kuna ta siis veel rääkida ei osanud, polnud sellest suuremat kasu. Lõpuks tuli mul mõte kiskuda lahti hiigelsuur klotsikott, kust meie suureks kergenduseks telekapult välja ilmuski. M olevat samuti Feliksi käest küsinud, kus pult, ja poiss isegi olevat mingil hetkel klotsikoti poole osutanud, kuid M-ile ei jõudnud kohe vihje kohale.
Teine juhtum oli Susannaga umbes mõned kuud tagasi, kui tütreke avastas enda jaoks käeketi, mille Tarmo mulle Horvaatiast sünnipäevakingiks ostis. Niikui ta ketti mu varruka vahelt vilksamas nägi, nuias enda kätte, et proovida ja kivikesi silitada. Ma muidugi heasüdamlikult andsingi, kuni ühel hommikul ei suutnud oma armast käeketti enam kuskilt leida. Viimane mälupilt oli ketist Susanna käes... Selge! Ju ma siis unustasin talt selle tagasi küsida ja nüüd on tips selle kuhugi pistnud. Esimesel vabal hetkel tuustisin üksipulgi läbi mänguasjakastid, tavapäraselt köögisahtlid, otsisin diivanipatjade vahelt, diivani alt, igast võimalikust kohast - pole. Vähe ei puudunud, et oleksin läinud õue prügikonteinerit puistama... Kui Susanna käest aru pärisin, laiutas ta vaid kurva näoga käsi ja arvas, et: "Kadunud?"
Arvasin, et vist on lapseke keti wc-potti visanud ja vett peale tõmmanud... Kuigi see tundus vähetõenäoline, sest taoline etapp oli meil umbes pool aastat tagasi ja lõppes põhimõtteliselt esimese korraga, kui üks hambahari korraks potis ära käis ning mu karmihäälne jutt, kuidas wc-potti vaid vetsupaber käib, vilja kandis.
Olin juba lootust kaotamas, kui vaatasin veel viimasesse kohta - meie voodi alla. Leidsingi!!! Oli vist öökapilt maha kukkunud...

Alati nii hästi ei lähe. Kadunud asjade hulgas on näiteks mu heegelnõel, mis tuligi uuega asendada. Vahepeal kadusid meil saladuslikult teelusikad. Ma pole siiani kindel, kuidas, kuid ma arvan, et nad visati koos tühjade jogurti- ja kohupiimatopsidega prügikasti. Ma pole ka kindel, kes seda tegi, sest nii Feliks kui Tarmo on meil ühtmoodi hajameelsed:)