Niu-niu

Täna on nii kehv enesetunne, et tahaks seda tervele ilmale kuulutada... Loogiliselt võttes peaks olemine üsna varsti minema kas paremaks või halvemaks, senikaua istun korralikult tööl ja mõtlen oma hüpohondrilisi mõtteid.
Tänases Õhtulehes oli kirjeldatud nimelt neerukahjustuse sümptome, mis sarnanevad iga teise haiguse sümpotmitega - väsimus, isu langus, unehäired, naha kuivus ja sügelemine, öised lihasekrambid, jalgade paistetus, hommikuti paistetus silmade ümber, sagenenud urineerimine, eriti öösiti. Mul võivad need tingitud olla ka varajasest ärkamisest (silmad paistes või vähemalt selline tunne, nagu oleks ja unehäired sellest, et kardan hommikuti sisse magada) või püüdlustest kaalu langetada ja rohkest veejoomisest. Nahk on kuiv arvatavasti enamikel eestlastel, eriti talvisel ajal.

Võibolla on mul hoopis viirus. Feliks jäi eile palavikku ja köhib ka kergelt. Juttude järgi on see viirus väga nakkava iseloomuga ja palavik kestab pikka aega - vähemalt 5 päeva ja kui siis ikka üle ei lähe, tuleb antibiootikume võtma hakata. Viimati oli lastel antibiootikumikuur aasta algul, kui nad köhisid hullupööra. Õnneks olin ise siis terve. Ma ei kujutagi ette, mis saab, kui mina ka haigeks jään...

Vahel ju poevad pähe sellised ketserlikud mõtted, et ooohhh, võiks paar päeva haige olla, voodis lesida, raamatut lugeda, mõnuleda... Tegelikkuses on asi palju hullem, kui oled juba nii haige, et voodisse jääma pead, on enesetunne nii halb, et ei lase õieti magadagi, muust rääkimata. Kui siis peaks veel lastega toimetama... Ei kujuta ette.

Põhimõtteliselt mul juba hakkaski selle koleda perspektiivi valguses natuke parem:)