Kui Feliks oli paaripäevane, käis mu sõbranna teda vaatamas ja imetlemas ning kommenteeris teadjalt: "Nii lahe nupsik, aga vaata, kui ta veel rääkima hakkab, siis alles hakkab nalja saama!" Ma ei osanud midagi arvata, võibolla oleksin hoopis oodanud temalt ülestunnistust, et tegemist on kõige kaunima, ideaalsema ja armsama beebiga, keda ta kunagi näinud on. Tema aga... ütleb, et laps alles muutub ägedaks? Aga praegu?
Nüüd ma muidugi tean, et tal oli ja on tuline õigus. Beebid ON armsad, aga nende pisikeseks miinuseks on tõesti see, et nad ei räägi. Kui hea tuju võid sa maailmasulatavast naeratusest ja ägedast siputamisest välja lugeda, siis nutu korral võib kergesti ahastusse sattuda, eriti veel, kui olla esimest korda emaks saanud.
Paariaastasest lapsukesest, tema muredest ja rõõmudest saab juba üsna hästi aru, kuigi ta ei oska veel täpselt väljendada oma nutu põhjuseid, on sellest siiski juba kergem järeldusi teha - mis on jonn, mis solvumine, kadedus, viha või valu. Ta oskab öelda, kas tal valutab kõht või pea. Teda õnnestub teinekord isegi veenda rohuvõtmise vajalikkuses või et ta laseks ninna Humerit pihustada.
Ka oma rõõme, eelistusi ja kordaminekuid näitab ta selgelt välja. Paariaastane laps on veel nii siiras, kui olla saab, kuigi pisikesed krutskid hakkavad vaikselt sisse hiilima - näiteks kommipaberite diivani vahele peitmine ja kerge kius.
Hiljuti vedelesin diivanil ning Susanna tuli minu peale. Toetas aga rõõmsalt küünarnukiga ribidesse ja puges lähemale. Kui proovisin teda ära ajada põhjendusega, et emmel on valus, kui tema peale kogu jõust toetatakse, oli Susanna väga etteheitva ning samas ka õnnetu näoga, sest: "Mina tahan emmet armastada!!!"
Nohh, polegi vist vaja lisada, et järgnevad 10 minutit veetsime kaelakuti teineteist "armastades":)
neljapäev, märts 23, 2006
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
6 kommentaari:
Hea kui kõigest kommipabereid diivani vahele :) Meil peidetakse kummuti taha, no seal on selline pisuke pilu, leiba-saia, porgandeid ja muud kättesaadavat söödavat, vaiba alla on hoiule pandud lutsitud komme ja terveid küpsiseid ... Ja ta on JUBA pealtpoolt 3-e aastat!
Aga ikkagi saavad nad liiga ruttu suureks ...
Jaah, ma ükspäev avastasin riiuli alt kuivanud leibade-saiade tagavara:) Aga ma pole päris kindel, kumma "töö" see on... Või mis asjaoludel nad sinna sattusid...
ootame, ootame meiegi siin pikki vestlusi :)... ma nii loodan, et siis saab meil palju lõbusam olema, kaua sa ikka siin monollogi pidada viitsid :)
aga hea teada, et elu järjest mõnusamaks läheb :)
Issand, kui armas see lõpp oli :)
Vahva tirts see Susanna!!!
Ootame meiegi, millal meie tirtsuke musitama ja kallistama hakkab...
Tore lugu.
Mulle tundus ka kunagi, et ikka beebi on kõige lahedam, et aastane on juba laps ja täiesti tavaline. Nüüd kui omal 5 ja 3, siis tundub, et ikka järjest armsamaks ja toredamaks lähevad oma juttude ja arusaamistega.
Mina olen küll vist juba lapse sünnist saati oodanud, et ta ükskord rääkima hakkaks. Tahaks temaga maailmaasjade üle arutleda. Ja öelda, kui väga ma teda armastan, nii et ka tema aru saaks, mis ma talle ütlesin. Ja oi kui head on oma lapse kallid ja musid. Maailm muutub kohe poole helgemaks:)
Postita kommentaar