See jutt on ajendatud suuresti Ruudi vastavast jutust. Ja Thredahlia kapsarullijutust, kus vasikahakklihast juttu.
Mõtlesin mina selle vasikahakkliha peale mitu päeva, kuna vasikahakkliha pidavat olema kõige väherasvasem hakklihaliik üldse, ja seetõttu imehästi sobima minu kaloritepiiramisepoliitikaga. Nohh, aga siis meenusid mulle vanaema juures maal laudas nähtud vasikad, kellel olen lasknud enda sõrmi lutsida, neid paitanud ja patsutanud... Ja mõtlesin, et kui palju läheb vaja vasikaid, et nendest hakkliha teha. Ja et kui vana looma veel vasikaks loetakse... Ja kui kaua lehm peab vasikat kandma.
Noh ja siis ma mõtlesin, et vasikaliha ma enam ei söö. Samas, kui seda turul müüakse, siis ju vahet pole, tükk lebab letil, tule ja osta. Ma ükskord ostsingi. Vasikaliha on ju tegelikult hea. Eriti meeldivad mulle need rohked "krõmpsud" ja künnapu-liha, vanaema kutsus seda nii, selline kiuline värk. Tegin endale uhke vasikaprae ja mäletan siiamaani, et mul miskitõttu oli hiljem paha olla. Ja mitte mingite kõhuhädade pärast, vaid just hingeliselt.
Samas on selge, et inimene on lihasööja, ja et iga elu lõpeb surmaga, olgu see surm siis milline tahes. Kuna inimene on empaatiline loomake, siis ta kipub kõike endale väga täpselt ette kujutama, k.a. seda, milline tunne oleks tapamajas surra. Aga seda, milline tunne oleks mõelda asjadest sea mõistusega, või lehma omaga, seda ta võib vaid oletada, seda ei saa endale ette kujutada.
Lihasöömine on inimese jaoks kindlasti vajalik, kuna näiteks vitamiini B12 saab inimene ainult lihast või nö. loomsetest produktidest, näiteks maksapasteedist.
Kana ja kala ma söön ilma igasuguste süümekateta. Jänest sai ka üsna heaisuliselt matsutatud.
Muidugi ma eelistaks mahetoitu, kui see uudis näitab, et see teema on meil alles tulevikumuusika. Võibolla on siis eestlased harjunud mõttega, poes müüdav liha on niigi hea, et enamik loomi tuleb kodustest majapidamistest, kus nad niigi mahepidamisel on, ja ka enamustes suurfarmides ja majandites käivad lehmad õues aasa peal jalutamas (kuigi tegelikult ei tea keegi, kui palju neile jõusööta antakse vms). Aga tänapäeval pole ju isegi see kindel, et poes müüdav liha Eestist pärit on. Ja et kust ta siis pärit on ja millistes tingimustes kasvanud.
Kui poes on müügil Poolast pärit õunad, siis ikka mõtlen, kas nad on sealtsamast E67 maantee-äärsest õunakasvatusest näituseks, või kuskilt vaiksema liiklusega kohast, ja et milliste väetiste ja mürkidega neid turgutatakse. Samas, õun vähemalt ei võta endale raskmetalle sisse, küll aga peaks seda minu andmetel tegema viinamari. Ja siis vaadake Euroopas ringi sõites, kui palju on kiirteede ääres viinamarjakasvandusi...
Ja siis mõtledki, et huvitav, kumb see siis täpselt kasulikum on, kas jätta kõik need tervislikud puu-ja köögiviljad söömata või et kui tervislikud nad täpselt on.
Siiani olen ikkagi ostnud ja loodan, et kasu on suurem kui kahju.
neljapäev, november 16, 2006
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
7 kommentaari:
Mina ka nt. vasikaliha ei söö.
Aga muud liha ostan nt. Võru turult. Poe liha (vähemalt hakkliha) meil üldse ei söödagi. Kõigile tundub vastik.
Aga pestitsiidid jm puuviljadel paneb mind ka muretsema. Kuidas neid pesta, et see maha saada? Leotan vahel. Teadamata, kas sellest kasu on. Aga viinamarju ja virsikuid ju ei leota.
oh, ma ajan end kah täitsa hulluks selle mahevärgiga. ja maksaksin vabalt peale, et mahedamat toitu süüa. ja ennekõike lastele anda. kuna meil maavanaema pole, siis pole mul kodus ei mahlu, ei moose. olen ostnud ökopoodidest mahla ja mõelnud, et peaks ikka järgmine aasta kuidagi ise tegema selliseid hoidiseid.
lohutan end siis, et olgu kasvõi veerandki kodutoitudest mahedad - kuivained, kartul-porgand. ikka parem kui mitte midagi. šampoonid-pesuvahendid on ka, koristamisel püüan keemiat mitte kasutada. aga need keskonna- ja mürgiprobleemid painavad mind ikka iga päev.
sellepärast unistangi maakodust, et oleks värskem õhk ja mari omast põõsast võtta.
Mina söön vasikaliha küll ja mitte eriti suuremate süümepiinadega kui kana või kala või siga - kõik on loomad ja elusolendid. Vasikaliha ei kao kuskile kuni veiselihale veel nõudlust on, sest vähemasti pooled sündinud vasikaist on isased ja kui nad just aretusse ei lähe, siis tehakse nad enamasti enne täiskasvanuks saamist lihaks. Kurb aga tõsi. Proovi sa laudatäit isepäiseid pulle kasvatada või kes neid sõjaväeta julgeks karjatada.
Minu jaoks oli emotsionaalselt väga keeruline valmistada hoopis küülikut. Toodi lihakeha, karvadega käpp küljes ja puha. Aga proovi sa seda tükeldada või küpsetada ilma klimbita kurgus, kui Päts (kääbus-päss) jalgade ümber põrkab ja rosinat nurub. Maitselt mulle küülik meeldib, olla absoluutselt kõige tervislikum liha üldse, kui vaid keegi teine selle (ette)valmistamisega tegeleks. Pole midagi parata, inimene on segatoiduline. Mõne allika väitel algselt isegi lihatoiduline.
Mahedat tarbin ka nii palju, kui rahakott lubab. Eriti ei luba, kahjuks. Ja palju toidust ostan turult, aga see ei seostu mahetoiduga küll teps mitte rohkem, kui paar konkreetset letti. Mürgitavad-väetavad müügiks tootvad väikekasvatajad vähemalt samapalju kui tööstused, kui mitte rohkem.
ainsa lihaga emotsioon on mul hobusega. seda ei suuda süüa. kui tallides olla ja nendega pisut tegeleda ja ratustamas käia, siis sama hea söber kui koer.
samas meil kodus ka jäneseid, nii 20-25. neid söön emotsioonivabalt. tegelikult esimesel aastal siin oli korra tunne, et jätan j¨rgi, kui nägin kuis nad peale tapmist seisid katuseall, kuid...
mul oli lapsepõlves üks kole kogemus, kui hakkasin üht mullikat heinamaal sügama. niikui selja keerasin, hüppas tema mulle otsa, asetas jalad õlgadele ja ma kukkusin kõhuli tema alla. lapsepõlv jooksis silme eest läbi, kuna ma kartsin, et järgmisel hetkel astub ta mu selgroo puruks... õnneks ikka nii ei juhtunud...
kui püsti sain, olin šokis, aga vanaema arvas, et nohh, mis selle lolli loomaga ikka teha, see ei saaks aru ka, kui pekstaks sellise koletu teo eest.
et jah, paraku pole midagi teha, vasikas on ka toit meie jaoks, aga kui öelda sõna vasikas, siis ikka ilmub silme ette see paaripäevane nunnuloom:)
B12 vitamiini saab kàtte ka juustust, piimast jm. loomsest, ei pea tingimata liha olema.
Ning inimene elab vablt ka ilma lihata.
Liha làheb pigem vaja neil, kes teevad füüsiliselt rasket tööd, naistel, kel on rohke menstruatsioon ( kogu raud kaob, ning kiireim viis rauda taastada on punane liha) ning rasedad ( ma selle pärast sööngi taas liha).
Muidu olin aastaid juba ilma... peab vaid palju hernelisi sööma.
kalkuniliha pidada veel lahjem olema. ja kalkuni puhul ei peaks neid hingepiinu küll tekkima, mis vasika puhul.
Postita kommentaar