Õhtused jutud

Eile tuli telekast saade Elistvere loomapargist, näitas igasugu loomakesi. Tahtsin just Susannale öelda, et: "Näe, metskits!", kui tema must ette jõudis ja rõõmsalt hüüatas: "Emme, vaata, Bambi!!!"
Kui ilves oli, siis Feliks ütles veendunult, et: "See ei ole mingi ilves, see on kass!"

Pärastpoole tuli teiselt kanalilt reklaamipaus, kus lumivalge lambatalleke üle aasa kalpsab ja siis üks tüdruk ta hellalt sülle võtab ja kallistab. Feliks kommenteerib: "Ta on vist armunud..."
Täitsa üllatav! Naerma muidugi ajas ka, et mis see 5-aastane siis sellest asjast teab. Küsisin, kas ta ka teab, mis see tähendab. Ja Feliks vastas, et: "Tean küll. Armumine, see on armastamine."

Õhtul magama minnes hakkas Feliks rääkima sellest, kuidas meil sel aastal Jõuludel on. Et millal kuusepuid müüma hakatakse. Ja et kas Jõuluvana tuleb. Ma arvasin, et kui sa tahad, siis kindlasti tuleb. Väiksemana Feliks kartis paaniliselt Jõuluvana, ja kuna mul lapsena ka endal mingit kostümeeritud vanakest kodus ei käinud, siis ma ei näe selleks siiani mingit vajadust:) Feliks arvaski, et Jõuluvana võiks öösel käia. Panna kingid kuuse alla. Ja siis me ärkame üles ja leiame kuuse alt kingitused.
Ilus!

Mis panebki mind mõtlema sellele, et vist on viimane aeg hakata kingituste peale mõtlema. Kinkimisrõõm on minu jaoks viimasel ajal olnud suurem kui saamisrõõm. Aga lapsena oli muidugi vastupidi:)