Susanna on täna esimest päeva lasteaias.
Ja mina istun siin süte peal.
Hommikul jäi ta sinna ilusti, ilma nututa. Kui kell pool 1 kohal käisin, selgus, et ta oli kell pool 12 magama jäänud. Käsi näo ees hoidnud tükk aega ja kui kasvataja vaatama läks, siis peaaegu magas juba. Ma arvan, et ta äkki solvus millegi peale. Või oli šokeeritud millestki. Harjunud ju olema kogu aeg Mamma musirullike, ja nüüd äkki... 22 last veel. Kasvataja teeb vahepeal kõva häält - või muidu teeks need 23 veel kõvemat. Uus koht, uued muljed, uued reeglid ja kombed.
Ja mul on nii imelik üksi kodus olla. Vaikus. Korras toad. Supp pliidil sööjaid ootamas. Isegi väheke väsinud on nagu see olemine mul siin. Rutiin on rikutud, eksole:)
Joon ühe kohvi ja lähen lasteaeda.
...Veidi hiljem:
Lasteaias oli kõik kõige paremas korras! Susanna oli maganud poole 12-st veerand 4-ni, kasvatajale rõõmsalt vastu naeratanud ja temaga pissil käinud. Suusi näitas mulle, kus ta magas ja kus Feliks magas ja rääkis, mida ta vahepeal tegi. Sõime koos rühmaga, ja Susanna teatas, et tema tahab ikka "nakuke" lasteaias ka olla nüüd ja et koju tema veel küll ei tule. Lõpuks, peale pooletunnist õuesolemist ja liugulaskmist õnnestus ikka ära koju tulla.
Mu süda on nii rahul!
Nagu lasteaia majandusjuhataja ja värske sugulane (mehe vennanaise ema ehk siis mehe venna ämm) /mu sõbranna ema/ ütles: "Lase vabaks!"
Hea öelda, mõistusega saad isegi aru, et nii on õige, aga natuke ikka on kahju ka.
Minu väike tütreke on nüüd lasteaialaps ja " juba suul tüdluk".
esmaspäev, september 18, 2006
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
3 kommentaari:
Minul paanikat ei ole, aga kurbus on.. Imelik on olla. Kohati tekib selline tunne, et kõik Tibud said äkki nii suureks, kuigi pisim neist läks sõime ja ega ta seal täis nädalaid ka päris olema ei hakka. Kahene ju kõigest. Ent ikkagi. Omamoodi tühi tunne.
Harjumise asi. Vähemalt tahaks loota.
kullakesed, need on alles õied, marjad veel ootamas!
mul õde, kellel lapsed juba ühe jalaga kõik täiskasvanud, on terve suvi rääkind, kuidas tema muudkui nutta vesistab, sest kõik on kuidagi suureks kasvand äkki ja ära kogu aeg ja tema üksi kodus...
vat siis alles hakkab imelik, ma räägin.
No kui nad juba kord nii suured on, siis hakkan ma vanaemaks :D Omamoodi ma isegi ootan seda aega, kuigi praegu tunduvad need pisid nii hirmus kiiresti kasvavat ja on pisuke hirmgi selle suurekssaamise ees. Kahju sest imelisest titeaeast lahkumisest kah.
Postita kommentaar