neljapäev, september 28, 2006

Mäng on väikese inimese töö

Lapsed mängivad poodi. Feliks on müüja. Küsib läbi mikrofoni: "Öelge palun, mida te osta soovite, kas leiba või mänguasju?"
Susanna vastab: "Mänguasju! Ei, leiba ja saia ikka."
Feliks näitab:"Näete, leivad on siin ja saiad siin kastis."

Huvitav, kust poiss teab, et teietada tuleb:) S.t. ma pole teda varem niimoodi rääkimas kuulnudki. Aga ju siis tema mind on. Olen vahel talle raha andnud, et ta ise omale jäätist ostaks - no sellest pole veel head nahka tulnud, ainult pisaraid. Ta ei julge müüjaga rääkida...
Susanna viimase aja lemmikmänguasi on selline: Üleüldse on ta suur beebinukkude fänn. Neid võiks meil kõik kohad täis olla ja ikkagi oleks vähe. Igakord kui poes mõni beebinukk vaatevälja jääb, arvab, et tuleks ära osta. Nimesid nukkudel pole, kõik on titad, v.a. ühel nukul, mis on enamvähem minuga ühevanune ja keda mina kutsusin Tilluks, tema on nüüd Paula.

Eile ütles Tarts Susannale: "Mina armastan sind, sina oled minu väike tütreke!"
Susanna vastu:" Jah, aga mina armastan emmet!"
Tarts: "Aga issit armastad ikka ka, onju?"
Susanna: "Ei, Feliks armastab issit ja mina emmet!"

2 kommentaari:

Anonüümne ütles ...

põhiline et ikka võrdsus oleks majas.

mial tuleb külapoes käimine juba täitsa hästi välja. st asjade ostmine ja järjekorras ette trügimine ja müüjaga lobisemine.

Anonüümne ütles ...

Vahel tundub, et Feliks ja Oskar on päris sarnased. Oskar ei julgeks ka poes küsida. Leena on aga juba korduvalt ostnud nt. raamatupoes raamatut. Ja see polegi tema jaoks mingi imeasi.