Meie reis

...algas laupäeval, 24.06.06 kell 5.00. Sõitsime oma autoga lennujaama, kuna juba eelmisel hommikul selgus, et Jaanipäeva hommikuks on Tallinna linnas taksodega väga kitsas käes. Esimene ärevam hetk oli lennukis, muidugimõista:) Siis, kui lennuk äkitselt oma vunni põhja lükkas ja õhku tõusma hakkas. No see lennuhirm on tõesti vastik! Õnneks pole minu puhul tegemist nähtavasti selle kõige hullema vormiga, sest ma pabistan ainult õhkutõusmiste, õhuaukude ja natuke ka maandumiste ajal, samuti kui pilvedest läbi lennates lennuk väriseb. Tagasilendu ma, võiks öelda, isegi nautisin. Ilma rummikokteilita kusjuures. Mida sinnalennu puhul öelda ei saa:P
Järelnähud lennusõidust avalduvad kiiruseületamises autosõidul - no kui inimene on ikka juba harjunud 800-kilomeetrise tunnikiirusega, siis pole midagi teha:)

Dubrovnikusse jõudsime kell 8.30, kus ootas meid internetist leitud kena taksojuht Tomislav, kes meid sadamasse sõidutas, kus selgus tõsiasi, et esimene praam Mljetile väljub kell 15.00. Kindlasti väljus neid ka varem, kuid Jadrolinja laevakompanii tundub olevat suur ja kõikvõimas ja konkurendid kõik kuskile nurga taha tõrjunud, kust neid üles ei leia. Turist veel eriti.
Ega`s midagi, sõitsime Tomislaviga vanalinna ja maandusime esimeses tänavakohvikus, kuna seal oli lihtsalt juuubeee palav! Puhkasime väheke ja jalutasime vanalinna. Linn on ilus ja arhitektuuripärleid paksult täis, aga - PALAV! Ma ei saa aru, kuidas on võimalik seista lõõskava päikese käes mingit ma ei tea kui mitmeminutilist järjekorda, et mingit katedraali vms külastada. Pikkadest järjekordadest nähtus, et siiski on. Meie olime esimese paari tunniga siiski suht kutud juba ja suundusime päikesega põiki olevaisse varjulistesse tänavatesse mingit söögikohta otsima. Leidsime ka. Neid on seal palju. Ja sõime muidugi mussels in buzzara`t, octopus salad`it ja külma valget veini mineraalveega sinna kõrvale. Oi kui hea oli...
Seejärel istusime veel teiseski restos, kuna lihtsalt ei ole võimalik seal lastega palavuses liigelda, Feliks oli niigi enamuse aja päikese käes näost lapiline.
Siis laeva peale ja Mljetile. Teada oli algul, et praam sõidab pool tundi. Seejärel selgus, et ikka vähe kauem. Siis selgus, et on veel vahepeatus Shipan Suduradil ja siis olime lõpuks veidi enne kuut Mljeti läheduses. Helistab sõbranna Mann, et kus me oleme. Et tema ei näe meie laeva, kuigi laev on koletu jumikas ja peaks näha olema. Ületamatu paanikameister oskab enda tundeid loomulikult ka teistesse külvata ning ma olin vahepeal üsna veendunud, et me oleme in the middle of nowhere. Siiski hakkasid kirjeldused klappima ning selgus hiljem, et sadam asub nagu kausis, kust merele ei näegi, seetõttu ei näinud Mann ka me hiigelsuurt praami. Oli ülisuur rõõm teda lõpuks näha! Sõitsime apartementi ja hakkasime sööma majaperenaise valmistatud küpsetatud octopus`i, millele annaks 10-palli skaalal 10 punni. Hiljem pimedas (pimedaks läheb nii 9-pool 10)läksime veel Manniga ujuma, äraütlemata mõnus taaskord.
Magamisega oli seal aga vähe kehvasti - kuna oli nii jube palav, ei saanud padjaga magada - padi lihtsalt läks märjaks. Esimestel öödel tuli veel veidi leevendavat tuult uksest sisse, kaaslasteks moskiitod, hiljem saime ventilaatori. Moskiitosid tapab edukalt elektrivõrku asetatud tõrjesüsteem . Sellest ägedast süsteemist polnud aga suurt kasu, kui ühel ööl elekter ära läks kella 5 paiku - kavalad horvaatlased lõhuvad ja parandavad oma kaableid ju ikka siis, kui maal kõige rohkem turiste on, ega siis varem kevadel ei saa neid töid ju ometi ära teha. Kolmapäeval istusimegi ilma veeta ja elektrita ja dushshita ja kohvita, äraütlemata tobe olukord... Vähemalt saime ruttu randa kobida, selleks tuli lihtsalt kuuest trepist alla minna ja võisid end laintesse heita.
JATKUU...