Lasteaed

Feliks pole ammu lasteaias käinud, paar-kolm nädalat või nii. Aasta algul vaevas nii teda kui Susannat kuri köhatõbi, siis sai Feliks paar nädalat lasteaias käia, kui jäi uuesti, seekord juba kergemasse köhatõppe, ja igaks juhuks ma ei viinud teda lasteaeda, et tõbi hullemaks ei läheks.
Feliks ise arvas küll, et mis seal ikka, kõik käivad nii lasteaias, et on köhased ja nohused ja rohud on kaasas... Et ta on juba nii suur küll, et oskab ise rohtu võtta.
Siis helistas kasvataja, kes rääkis, et lasteaiaski on kurjad viirused levimas ja parem, kui me üldse ei läheks sinna mõnda aega. Nii olemegi kodus vegeteerinud ja hoolega astelpajumahla meega tarvitanud, et immuunsüsteem tugevneks. Lastele see "rohi" väga maitseb.

Feliks hakkas lasteaias käima 2 aasta 8 kuuselt. Algul see talle üldse ei meeldinud, samas sai ta algul ka vaid kuu aega seal käia, enne kui haigeks jäi. Kui Susanna sündis, tekitas see Feliksis nii suurt stressi, et nädal aega kakas lasteaias lõunatudu tehes püksi. Jõulupuhkuse ajal stress maandus ning jaanuaris oli kõik taas endine. Välja arvatud see, et mul oli tunduvalt keerulisem hommikuti last lasteaeda viia, tuli ju sellest peale ka beebit riietada ning lasteaeda kaasa vedada. Õnneks aitas enamustel kordadel Tarts meid hädast välja ja viis ise poisi kohale.

Kolmanda lasteaiasügise algul tabas Feliksit suur vastumeelsus lasteaia suhtes, võibolla ka seetõttu, et suviti on ta kodune olnud, ning sel suvel soojenesid suhted naabrilastega, käidi üksteisel külas ning mängiti koos. Ühel hetkel aga tuli sellele lõpp, kes läks kooli ja kes kolis üldse minema. Paar nädalat korraldas Feliks hommikuti lasteaias tõeliseid stseene, ulgus, röökis ja palus pisarsilmil, et teda koju viidaks. Tarmo ka ükskord viis, mis oli ilmne viga, ning andis pisikesele protestijale jõudu ning visadust juurde. Kasvataja ütles mulle, et kui mina poisi lasteaeda viin, on ta kogu päeva jooksul palju rõõmsam ja rahulikum, kui siis, kui Tarmo viib. Et mina olen palju konkreetsem. Tegelikult on nii Feliks kui Tarmo mõlemad ühtemoodi pehme südamega ja Feliks tabas ülihästi ära, et issil on "lapsest kahju". Minul on ka, aga ma siiski arvan, et laps peab lasteaias käima. Põdema ära igasugu haigused, et kooli minnes oleks immuunsüsteem tugevam; harjuma olema kollektiivis, tegelema kaunite kunstide, keelteõppimise ja kõige muuga, mis lasteaias tehakse. See tuleb talle ainult kasuks!

Praeguseks on lasteaed Feliksile meeldima hakanud. Koguni nii palju, et iga päev nuiab, viidagu teda lasteaeda. Vahet pole, kes viib, nutma ei hakka. Pigem nutab Susanna, kui lasteaiast ära läheme. Tema ju tahaks ka lasteaia mänguväljakul mängida, kuid emmel on alati kiire-kiire...

Susannal on samas lasteaias pererühmas koht olemas, kuid Mamma arvab, et nii pisikest ei tohiks veel lasteaeda viia. Ma olen temaga nõus, kuid Susanna ise tundub lasteaiaks täiesti valmis olema, v.a. kurb tõsiasi, et potilkäimisega sotid mittetäielikult selged. Feliks arvas, et parem, kui Susanna lasteaeda ei tuleks, seal on ikkagi kõik TEMA sõbrad ja Susannaga poleks tal aega mängida.
Arvatavasti proovin teda siiski kevade poole vaikselt harjutama hakata, kuigi ma ei kujuta veel täpselt ette, mida ma kõige selle (laste)vaba ajaga siis pihta hakkan...
Eks see selgub.