Kadekops ja kullake

Me oleme täna Susannaga kodused tüdrukud olnud. Ja üsna hästi omavahel läbi saanud, v.a. hommikune juhtum, kui Susanna keset hommikusööki teatas, et: "Kaka tuleb!" Jooksime siis kiiresti ülemisele korrusele poti peale. 10 minuti pärast küsin: "Kas on valmis?" "Jah!" Visuaalne kontroll näitab, et siiski pole. Pole üldse seda nägugi, et oleks! Pott tühi, mis tühi! Möödus veel 10 minutit. Ei midagi. Ja veel 10.
Siis topib lapseke käe jalgevahelt sügavale potti ja seejärel topib needsamad sõrmed rõõmsalt suhu.
"Oled sa rumal või???", röögatan.
"Emme, ei kisa!!!", teatab Susanna vähe solvunult.
"Ma ei ole lumal, ma olen kadekops!", täpsustab ta.
Pean lühiloengu pisikutest ja nende levimisest ning murran oma lubaduse lasta lapsel kasvõi pimedani või vähemalt niikaua, kuni ta potti kakab, poti peal istuda. Olen ju minagi inimene ja tahan oma hommikukohvi kasvõi leigena ära juua. Ja ajalehed läbi lugeda.

Kui istun arvuti taha meilboxi uurima, tuleb Suusi mulle sülle. Mürame natuke. See näeb välja nii, et mina ütlen: "Murr-murr-murr!" ja teen, nagu tahaks teda kaelast hammustada. Susanna tõmbab siis pea õlgade vahele ja lagistab naerda. Ja ütleb, et: "Tee leel, emme!" Sellele palvele on võimatu vastu panna:)
Seejärel vaidleme väheke, kumb on kullake ja kumb tilluke, selgub, et mina olen tilluke ja tema kullake.
Ja kell 3 saime lõpuks asjad niikaugele, et läksime koos lõunatudu tegema, ka mina sain nii 5 minutit poolunes olla, küll oli hea! Just see, et ma magama ei jäänud, aga samas oli see 5 minutit unemoodi asja väga värskendav.
Nii et siiani on olnud üsna tore päev, hoolimata kurvast tõsiasjast, et Selveris käies saime sealt palju toredaid ja vajalikke asju, v.a. autoaknapesuvedelik, mille pärast me tegelikult sinna üldse läksimegi.