Hämmastav...

Mu pisike tütreke ütles mulle just hetk tagasi trepi alumisel astmel seistes: "Tadaa!" ja kobis üles issi ja venna juurde. Hämm-mas-tav. Ma tunnen end kasutuna ja kahtlustan, et ta ei armasta mind.
Noh, kui nüüd päris aus olla, olen ma muidugi uhke tema iseseisvuse üle. Feliks oli temavanusena napilt pool aastat tagasi veel tissilemb olnud ja magamajäämine kellegi muu kui minu kaisus oli suhteliselt harv nähtus. Tänagi tuli ta mu juurde ja lihtsalt seisis mu najal. Kuna arvuti just sel hetkel jupsis, ajas see mind kergelt närvi ja püüdsin poissi ära ajada, mispeale ta teatas: "Ära ise trügi!" Siuksel mõnusal ja kergelt õiendaval toonil. Siis ma lihtsalt hoidsin teda väheke kaisus ja küsisin veel lasteaia kohta küsimusi, ja siis ta küsis, kas ta võiks ise korraks arvutisse tulla, aga mul oli vaja Manniga tähtsaid asju arutada ja siis Feliks läks pärast seda arvutisse. Ja rääkis, et arvutis on robotite koomiks ja et robotid ei saa sellepärast Eestisse tulla, et oli maavärin ja siis tee lagunes ära ja noh, sellepärast nad ei saagi Eestisse tulla.
See Eesti-jutt tuletas mulle meelde, et ükspäev rääkisime sellest, kuidas varsti tuleb Eesti, meie kodumaa sünnipäev ja Vabaduse platsil on paraad ja seal on politseikoerad, keda saab paitada ja siis me läheme sinna. Esimest korda elus - varasematel aastail oleme küll käinud üliõpilaste paraadil, kuid Fel on siis nii väike olnud, et ta ei mäleta seda nähtavasti. Ja mina ei mäleta üldse, kuidas ta midagi tegi või oli samavanana kui Susanna praegu...
Paljud asjad tulevad küll tuttavana ette, näiteks see voolava kraanivee all kätepesemine ehk joapüüdmine, vetsupaberi rebimine ja pottiviskamine, vetsus igal võimalusel veetõmbamine jms.
Ainuke asi, mida Feliks aasta-kaheselt tegi ja Susanna mitte, on koera- ja kassikrõbukite söömine. Ja tegelikult teine asi on veel - enne magamajäämist armastas Feliks karvu näppida. Käekarvu peamiselt, Tartsil ka rinnakarvu. Tarts isegi vahel kurtis, et väga valusalt pidi näppima:) See komme oli tal nii 2. ja 3. eluaasta paiku.