See on lihtsalt hämmastav, kuidas üks inimesekutsikas suudab oma vanaema täiesti ümber sõrme mässida!!! Mamma saabus eile taas ja Susannal oli kohe tegemist kõvasti, et teda rakkes hoida. Küll vaja piima kallata, küll nukul riideid seljast ära võtta ja tagasi panna, küll Susannal endal uusi sukkpükse vaja jne. Ja Mamma teeb kõike!:) Kui mina koju tulin, öeldi mulle ka meelituseks, et "Suusi on emme väike tütreke!", siis aga jäi pilk Mammal pidama ja kohe jooksis pisike pätajalg Mamma juurde ja teatas, et ta on hoopis Mamma väike tütreke. Ka emme opale tulles tuli kohe Mamma meelde ja et Mamma opale ka ja Mammale kalli-kalli! Nagu kits kahe heinakuhja vahel!:) Eriti ilmneb see magama minnes, kui Mamma magab all ja emme üleval. Algul Mamma kussutas Suusi süles magama Feli toas ja tõstis ta siis oma voodisse. Nüüd aga ei lähe taoline viis enam ammu läbi ja tuleb valida, kas emme või Mamma. Mammal endal ei kannata tavaliselt närv välja meie magamamineku tralli kuulates ja hakkab ise varem või hiljem uurima, et "Suusi, kas sa tuled Mamma kaissu?" Eile oli Suusil selline võimalus meelest nagu läinud ja ta vastas: "Aaaa!" Imestavalt niimoodi. Et ahah, õigus küll! Ja siis tavaline "Suusi mineb Mamma kaissu!" Feliks pole taolistel puhkudel üldse mitte kade poiss, vaid aitab õekese kenasti trepist alla, sest siis vabaneb ju ihaldatud koht emme kaisus! Tavaliselt tõstab Tarts ta hiljem oma voodisse, teinekord läheb ta ka ise peale õhtujutu lugemist. Aga kui ka ei lähe, pole sellest midagi hullu, sest Feliks, erinevalt Suusilt, on väga rahulik magaja. Beib seevastu sipleb, vehib, keerab ja vahetab asendit. Oma voodis aga ajab ainult teki pealt ära ja magab seejärel rahulikult.
Ma olen Mamma käest küsinud ka, et kas ta ikka ise magada saab, kui Suusi kõrval sipleb. Aga ta alati vastab, et nooh, eks natuke ikka jms.
See on nii tore, et lastel selline hea vanaema on. Ja et mul selline ämm on. Olen aru saanud, et see Susanna oma voodisse magama võtmine on Mammal tingitud esiteks suurest armastusest tema vastu, aga teiseks ja väga heaks põhjenduseks on muidugi ka see, et emme, st. mina, rohkem ja paremini magada saaks. Mõnus!:)
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
8 kommentaari:
Kuidas sa mammat kutsud, kui ta poole pöördud? Kas ka mamma? Või nimepidi?
Meil oli siin probleem, et Justini ema tahtis, et ma teda kutsuks emaks (mom), et olla mingid uurimused, mis näitavad, et kui minia kutsub ämma emaks, siis on neil hea läbisaamine. Mina ei suutnud teda emaks kutsuda, lihtsalt ei tundunud õige. Itaallastel ja venelastel käib see emaks kutsumine ehk lihtsamini kui meie keelekontekstist tulnul...
Pakkusin mõne aja pärast, et ole mulle mamma, sest tean paari inimest, kes kutsub oma ämmasid mammadeks, koos oma lastega. See jälle ei sobinud talle. (Jutuajamine oli umbes Marta sünni ajal).
Mamma ta olla ei tahtnud, et see olla nii vana. Nii valis ta, et on Mimmi. Ja mina ausalt öeldes praegu ei kutsugi teda otse, katsun sellest kürvale hiilida. Võibolla tulevikus hakkan teda ka koos Martaga kutsuma Mimmiks.
Sest nimepidi kutsumine talle ka ei meeldi, et see olla kuidagi kalk ja neutraalne, kui mina teda lihtsalt eesnime pidi kutsun. Meie suguvõsas on aga mitu perekonda, kus mitte ainult emasid, vaid ka vanaemasid lapsed nimepidi kutsuvad. Saan aru, et sellised asjad lähevad ikka suguvõsasse välja.
Uaps, nüüd sai topelt...
...Aga vähemasti on sul hea meel vaadata, et küll nüüd keegi on usinalt kommenteerima hakanud ;))
Ooo, ma ei uskunud oma silmi, tõesti, milline hulk kommentaare:)!
Ma tavaliselt, kui lapsed ka on ja jutu sees vaja imetada, ütlen Mamma. Muidu katsun nime vältida, a la kuule, kas sa teed tahad? Ja siis kui enam midagi üle ei jää, ütlen Silvi. Tegelikult ta on Silvia, aga nii miskitõttu keegi ei kutsu.
Minu ema on Tallinna vanaema. Suusi ütleb ka lihtsalt vanaema. See tuli sellest, et algul Mamma elas Saaremaal ja oli siis Saaremaa vanaema.
Mul endal olid Memm ja Mana.
Niisiis, Epp hiilib kürvale ja mina imetan jutu sees:))) Nimetan ikka.
Postita kommentaar