Eile rääkis Susanna telefoniga. Tavaliselt ta küll käib, mobla kõrva juures, tähtsa näoga ringi ja "räägib vanaemaga". Aga kui päriselt kellegi juttu telefonis kuuleb, siis ise vastu midagi ei ütle, naeratab vaid.
Eile õhtul katsetasime Manniga Skype`i ja panin klapid ka Susannale pähe. Mia lobises päris hoolega, Susanna kuulas väga tõsise näoga. Ja kui ma siis soovitasin, et "ütle Miale tšau!", ta nii tegigi. Pärast ütles veel, et "Tere, Mia!"
Kahju, et kirjas ei saa intonatsiooni edasi anda:)
Feliks seevastu on juba helistamises vana kala, viimane harrastus on tal toatelefoniga issile helistada, mina kirjutan numbri ette ja tema ise valib ja mina kontrollin, et ikka õiged numbrid tuleks. Kui Feliks väiksem oli, ei tahtnud ta üldse telefoniga rääkida, jooksis eest ära. Nüüd on aga mobiiliga helistamine pea igapäevane tegevus, sest ikka tuleb ju issile meelde tuletada, et ta kommi tooks, või siis lihtsalt küsida, millal ta koju tuleb.