Eile õhtul köögis.
Feliks avab külmkapi ukse ja küsib: "mis imelik lõhn siin on?"
Vastab ise: "Miki-hiire hais!!!"
Küsisin, kuidas see Miki-hiir sinna külmkappi sai?
Feliks: "Nooo, ta tuli ja võttis omale joonistuspaberi kaasa ise ja siis läkski sinna!"
Feliksil tuleb ette isesugune ilme, kui ta sellist naljajuttu ajab. Silmad lähevad ümmarguseks ja kulmud tõusevad kõrgele ja vaevumärgatav muie on näos.

Susanna oli sõiduvees, Mamma ju peale nädalast vaheaega jälle meil! Hea on neid koos vaadata ja mõnel hetkel teeb väheke kadedaks ka see suurepärane klapp, mis neil omavahel on. Aga ma katsun seda kadedust mitte välja näidata, sest vanaema ja lapselapse suhe on eriline, paljudel lastel pole selliseid vanaemasid-vanaemasid, kes saavad nendega nii palju koos olla ja aega veeta. Isegi mul oli mõlema oma vanaemaga eriline side, kuigi me väga lähedased polnud. See side kätkes endas justkui ajaloo hõngu, tundsin, et olen lüli ühes väga olulises ahelas. Et olgugi ma vanaemadest erinev, on meil ühine veri, mis meid seob ja ühendab.
Susanna kohta on öeldud, et ta on Mamma nägu. Mamma oli nooruses ka tumedate kulmudega sinisilmne blondiin, iseloomult siiski hoopis vastupidine, kui väljendilt "sinisilmne blondiin" võiks eeldada.
Õhtul kell 8.30 teatas Susanna: "Ma TAHAN pannkooki!" Eelmine pannkoogilaar oli just otsa saanud. Pakkusime, et äkki tahad hoopis plohvi? Jogurtit? Banaani? EIEIEI. Siis tulid lapsesilmadesse krokodillipisarad ja hädakisa ei näidanud hääbumise märke.
Ja siis kuulsin suurest toast, kuidas Tarmo küsis oma ema käest: "Mis sa hakkad nüüd tõesti uuesti pannkooke tegema või?!" Ning Mamma vabandavalt vastas: "Noh, mis seal ikka, see käib kähku!"
Ning lõpuks küsimus suurele ringile: kas Susanna sõi neid pannkooke? Muidugi mitte. Sest Suusi tahtis hoopis "õõna". /õuna/