Veel üks esimene

Eile ütles Susanna esimest korda: "Vakk off!"
Korralikud lapsevanemad oleks võibolla kahvatunud, ohhetanud, riielnud vms. Meid ajas see aga jubedamalt itsitama, millest väike neiu muidugi julgust juurde sai ja veel mõned korrad oma uut sõnavara demonstreeris ja meid veelgi enam naerma ajas. Kui nüüd süüdlasi otsida, siis vast kõige suurem on vanem vend ja kõige esimene mina ise, kuna ma oskan end pidevalt millegi vastu ära lüüa, siis on ju vaja kuidagi oma viha välja elada ja krõbe vandesõna sobib selleks kõige paremini. Ime siis, et lapsed kordama ei hakka. Igaks juhuks oleme Feliksile rääkinud, et lasteaias nii rääkida ei tohi, ja koduski ainult siis, kui väheke vihane oled. Siiamaani tundub see õpetus toimivat.
Susanna varasematest vandesõnadest on siiani kangem olnud vist: "Kuladi kulat!", mille kohta Feliks teab, et tuleb öelda: "Muradi murat!"

Ja krokodill on tokogill. Aeg-ajalt, kui lastele söök ei maitse (mida juhtub kurvastamapanevalt tihti), võtame igasuguste tegelaste-nimelisi ampse. Näiteks Lotte amps, Mutt Juhani amps jne. Ja siis Susanna ütleb äkki lambist, et: "Ei, mina võtan hoopis Tokogilli ampsu!" Kusjuures ei meenu mulle, et meil oleks mingis raamatus krokodillidest juttu või et ta neid kuskil niiväga näinud oleks...