Kooliraha

"Kas teie olete juba oma lastele kooliraha koguma hakanud?", küsis eile Järve Selveri koridoris mu käest üks pensionieeliku eas tädike. /Nagu meil polekski vähemalt siiani tasuta haridus???/
Sellised lähenemised tekitavad minus alati soovi joostes põgeneda. Kuid et olen viisakas inimene, seisatasin, ning vastasin ausalt, et: "Olen küll." "Aga kus?", ei anna tädikese süda rahu. Vastasin, kus. Miks mul oli selline tunne, et ta arvab, et ma valetan, selleks, et temast pääseda? Sest pääseda ma ju tahtsin, lapsed olid väsinud ja ma ise ka. Kuid ega tädikesele see ei loe. Tema hakkab rääkima sellest, kui tore ja meeldiv võimalus on Ühispangas näiteks veel mõni kindlustus teha kas endale või oma lastele. Et "paneme aga teie nime siia kirja ja kahe nädala jooksul on teil tasuta see meeldiv võimalus ja minna ja..." Aga ma ei tahtnud minna. Ühtäkki tundus, et see on tema elueesmärk mind ümber rääkida.
Aga. Miks ma pean talle selgitama, et ma pole kaamel? Et ma ei taha sinna minna, et 2 väikese lapsega on raske hakata kuskile minema ja kellegi juttu lastekantseldamisega samal ajal kuulata ja oma niigi vähest vaba aega raisata? Miks ta üldse arvab, et kahe väikese lapsega emal on nii palju raha, et jääb majalaenude jms kõrvalt veel panku nuumata? Kust see alla 3-aastase lapse ema üldse raha saab? Või oli mulle näkku kirjutatud, et ma tööl käin?
Ma ei ole selline inimene, kes hakkaks pühapäeval keset perekondlikku idülli mingi tädikesega neil teemadel keskustelu arendama. Ma ütlesin talle jätkuva viisakusega, et A. mul ei ole aega ja B. mul ei ole tahtmist kellegagi vestlema minna. Et kui mul peaks see soov tekkima, siis lähen ma sinna omal initsiatiivil. Mille peale tädike arvas, et ega see ikka nii ei ole küll, et tahan ja lähen, ja pealegi siis pole tasuta.
Mullle meenus juhus, kuis Šnelli tiigi pargis kunagi üks mustlanna mulle ja sõbrannale ennustada püüdis. Ta väitis, et mul on must needus peal ja see segab mind õnnelik olemast. Et tema saab 25.- eest selle needuse maha võtta. Noh, ju siis polnud nii suur needus, et ainult 25.- maksis, kuid aeg, mis ma kulutasin selle mustlanna käest pääsemiseks, maksis raudselt rohkem.
See tädike oli samasugune.
Ma olen ikka väga viisakas inimene siiani olnud. Kuid ma kardan, et järgmisel korral, kui keegi peaks mind niimoodi tülitama ja mu rahu rikkuma, küsin ma, mis õigusega nad seda teevad ja mingeid suvalisi ja põhimõtteliselt eraelulisi küsimusi esitavad.
Samuti peaksin kaaluma tõsiselt mõtet võtta Sampo pangast tõend, et mul on lastekindlustused olemas. Lahe oleks siis seda tõendit tädikestele nina alla toppida.