Feliks tahab kassipoega. Nii ta eile Tarmole ütleski. Ja on varemgi öelnud. Tarmo arvas, et meil juba on kass. Selle peale arvas Feliks, et see on emme kass, tema aga tahab enda oma.
Siis rääkisime sellest, et kassi eest tuleb hoolt kanda, tema usaldus võita, talle süüa anda ja kannatada isegi välja, kui ta sind väheke mänguhoos kriimustab. Selle viimase informatsiooni peale Feliks vaikis mõtlikult.
Pisut pisemana armastas ta joostes Frodot ülemisele korrusele ajada. Ja siis kartis ise üksinda üles vetsu minna, kuna seal pidavat "kiisu silmad" olema. Ma naersin, et must südametunnistus hoopis vaevab sind.
Nüüd olen paaril korral proovinud talle kassi süles hoida anda, see on poisikesele väga meeldinud, nagu ka kassi nurru kuulamine.
Ma ise olin lapsena totaalne kassihull - ja seda siiani - seega, kui meil õnnestub Tarmo vastupanu murda, ja varjupaigast või kuskilt kuulutustest kena kiisu leida, võtame ta enda perre. Küsisin ka Feliksilt, mis värvi võiks kiisupoeg olla. Ta arvas, et sinine. Ma selgitasin, et on olemas ka sinised kassid, kes tegelikult on vesihalli värvi, need on vene sinised, tõukassid. Aga liiga kallid paraku. Ma ise tahaks kilpkonnavärvi kassi. Või siis kolmevärvilist, need pidid õnne tooma, nagu mustadki:)