Mu Maailm

kolimine wordpressi

2007-01-01T17:48:00.000+02:00

Murelik

2006-12-29T17:42:00.000+02:00

Ma olen nüüd sellele paar päeva mõtelnud ja mida rohkem ma mõtlen, seda murelikumaks see mind teeb. Eks ikka see vana-aastaõhtu, mis ilma alkoholita tuleb mööda saata.
Nagu see oleks mingi maailma kõige suurem mure, eks... Aga ilgelt närvi ajab!
Ma olen erinevate inimeste ja ka arstide suust kuulnud, et antibiootikumikuurile ei tee väike vein või viin midagi, isegi pastöriseeritud õlu olevat täitsa lubatud juua. Aga teine levinud legend on jah see, et nigu jood, nii antibiootikumi mõju lakkab ja jääd jälle haigeks. Eks põhjused on ka erinevad, mille puhul AB-d neelatakse, mädane keskkõrvapõletik ja käeveristamine pole vist võrreldavad...
31-seks olen ma juba 6ndat päeva tablette võtnud. Arst arvas, et peaks nii 10 päeva võtma, samas jätkub tablette ainult kaheksaks... Mis ma siis teen nüüd. Samas see arst, kes küll kõrvaarst ei ole, aga kes mulle need tabletid välja kirjutas, arvas, et 5-päevasest kuurist peaks piisama. Ma võtan 3 tk päevas, samas kui infolehel on öeldud, et peab võtma 2 päevas. Kõik räägivad erinevat juttu. Eks peaks muidugi arste usaldama ja nende käsku täitma, iseenda huvides. Ei julge ju päris Polkovniku Lese moodi öelda, et "arstid on lollid ega tea midagi!":) Kusjuures kui ma oleksin vabatahtlikult sellises olukorras, siis poleks mingit probleemi - kaine autojuht mulle täitsa meeldib olla.
Vastik-vastik-vastik.
Mann helistas täna Sloveeniast ja rääkis, et seal saab kampsuniväel ringi lasta ja kena päike paistab, pea 15 kraadi sooja päevasel aal. Öösel aga -8. Kadedaks teeb...
Tahaks sooja ja päikest. Või siis lund vähemalt. Ahh, mis vahet seal tegelikult on, kas on lund või ei. Väga suur vahe on, kas on tervis või ei ole seda. Eks ma siis pean vana-aastaõhtul coca-colat jooma ja ette kujutama, et see on rummiga...

Hetkeolukorrast

2006-12-28T12:27:00.000+02:00

Käisime täna arsti juures, mina ja Feliks. Perearstisüsteem on ikka selles mõttes väga mõnus, et saab nö kaks kärbest ühe hoobiga, ei pea hakkama mingit eraldi aega kinni panema jms.
Arst nentis tõika ja möönis fakti, et parem kuulmekile on mul täitsa mulgustunud, ennustas kuulmise taastumist kuu aja jooksul ja pikendas antibiotsikuuri.
Ma nüüd tahaks teada, kas ma ei saagi 31.12 napsi võtta või?!
Samas, meenutades M. äsjast kõhulõikust ja taastumiskiirust, siis ma ei usu, et mu kõrvad nüüd pisikese konjaki või veini pärast küljest kukuvad.
Muidu olemine iseenesest on mul ju juba hea. Pisuke köha piinab, kuid küll see ka kaob, kus ta pääseb.
Nüüd peaks väheke asjalik olema. Ma arvan, et ma viskan minema kõik vedelema jäänud küpsised ja piparkoogijäänukid. Ma tahaks näha puhast ja vaba pinda. Aga paljugi, mida ma tahaks...:)
Ja kui mõelda lõppevale aastale, siis oli see üks ilus aasta!
Annaks Jumal, et järgmine tuleks samasugune või veelgi ilusam!
Head vana-aasta lõppu!

Tristan ja Isolde

2006-12-27T10:22:00.000+02:00

Vaatasin eile sellenimelist filmi. Hommikupoolikul oli Rudolf ja Irma, mille lõpp mul kuidagi miskitõttu vaatamata jäi, jube hea tükk ikka. Siis õhtupoolikul mõtlesingi veel millegi traagilisega oma kena päeva täiendada.
Siiski pean ma ütlema, et see ei olnud eriti hea. Polnud usutav... Ma saan küll aru, et armastus on pime, kuid miks pidi Isolde Tristanisse armuma? Et kena sile poiss või? Polnud ju niiväga kena midagi. Iseloomust ei saanud üldse aru. Kuningas Marke, kellele Isolde mehele pandi, oli palju kihvtim mees! Olgugi, et ühe käega, aga hell ja armastav ja suur... Oli siis niiväga sel tsikil vaja hiilida Tristani juurde... Abstraktne armastus ja ei teragi kainet mõtlemist!
Seda stseeni, kus nad vahele jäid, ma nõrganärvilisuse tõttu ei vaadanud. Aga lõpp oli täitsa tore. Marke ilmutas suuremeelsust ja Tristan sai vist ise ka aru, kui mõtlematult ta käitus. Isiklikke huvisid ei saa alati esikohale panna! Samas võib inimene niimoodi ju elu lõpuni kannatada ja piinelda.
Üks tänuväärne mõte on mul alati peas ringlemas, kui ma vaatan neid vanu ajaloofilme - küll on hea, et arstiteadus tänapäeval niivõrd arenenud on! Olgugi, et James Brown kopsupõletikku suri, aga ta oli juba vana kah. Isolde ema näiteks suri palavikku. Jube! Huvitav, kas kõrvapõletikku kah surdi? Või jäädi lihtsalt kurdiks? Lühinägelike elukvaliteedist vanal ajal ei maksa rääkidagi...

Uni

2006-12-26T17:20:00.001+02:00

Und nägin ka. Et ma püüdsin kellegiga koos kala. Et ma rebisin vihmaussi pooleks ja ajasin konksu otsa. Ritv oli lühikesevõitu. Sain ühe kala kenasti kätte, vesi oli läbipaistev ja kala sätendas hõbedaselt, räime moodi oli. Siis tuli suur kala, ja ma mõtlesin, et selle jaoks jääb küll mu konks väikeseks. Aga ma igatahes olin täis otsustavust see ilus suur kala kätte saada, ja ma mõtlesin, et mul on kõik vajalik selleks olemas - konkse igavene hunnik, vihmausse jagub ja aega samuti. Peaks unenägude seletajast järele vaatama, mis kalapüüdmine tähendab:)

Bloody hell

2006-12-26T16:09:00.000+02:00

Väga nõme!
Ma ei tea küll, miks just mind niimoodi karistatakse, aga ajastus, ma ütleks, on perfektne. Jõululaupäeva hommikul sain aru, et laste viirus on ka mulle külge hakanud. Enesehaletsust süvendasid veelgi Peeter Sauteri omamoodi jõulujutt Postimehe Arteris ning Hr. Abikaasa süvenenud huvi vannitoaremondi vastu. Taaskord - perfektne ajastus!
Tänane öö oli väga meeldejääv. Kell pool 1 sain aru, et kõrv valutab, ja neelasin esimesed 2 ibuprofeeni lootuses, et see valu ära võtab - miks mul peab siis alati niimoodi kõrv valutama, et see lõpeb kuulmekile mulgustumisega??? Paraku, tunni aja pärast kulus veel 2 ibuprofeeni ning pool tundi hiljem juhtus see, mis juhtuma pidigi. Samas oli hea asi see, et valu kadus, jäi vaid poolkurt kõrv, mis helisid moonutab ja neid pool sekundit hiljem kuuleb kui teine kõrv. Kummatigi on mul nüüd palju parem olla ja ma mõtlen, et enam hullemaks minna ei saa, kuigi Mr. Murphy väidab vastupidist.
Mu kõrvad on sellepärast nõrgad, et nad on alaarenenud. Kuulmetõri on liiga lühike, nagu lapsel... Siis on mul veel kaasasündinud sabakondi kõverus - nagu oleks saba parempoolsel liputusel kivistunud:) Ma olen 19-aastaselt saanud bussist poolde selga ulatunud juustesse täid, 20-aastaselt põdenud tuulerõugeid, samasse ajajärku jääb ka eelmine kuulmekile mulk. See oli samuti paremas kõrvas. Vaene kõrv! Vaene mina ise!

Mis ma oskan öelda... shit happens.

22.12

2006-12-22T16:44:00.000+02:00

Täna on rohkem kui kunagi varem Reede-tunne. Hoolimata sellest, et pühad tõotavad kujuneda tagasihoidlikeks, eelkõige tänu sellele, et mõlemad põnnid on haiged. Süüdi on selles lumi, ma arvan. Teisipäeval olid neil kindad lasteaias läbimärjaks saanud... Samal õhtul hakkas Feliksil kõrv valutama, järgmisel päeval kirjutati talle kohe antibiootikum välja. Nüüd pidavat veel kõrvad lukus olema, aga muidu laps nagu igal teiselgi päeval, rõõmus, kuid siiski millegipärast kahvatu.
Susannaga tundub asi vähe hullem olevat, kuna tal on meganohu. Täna küll vist juba vähem kui eile, kuid emme küljes rippumist on tunduvalt rohkem. Nüüd ta on veel hakanud ennast väikeseks beebiks ka nimetama, oh õudust - beebid ju teadagi ise midagi ei tee. Samas - tuleb olla optimistlik, et kui tervis parem, on ka tuju parem ja saab äkitselt varsti õuegi minna, mine tea. Ja kui nemad ei saa, siis mina lihtsalt võtan endale selle aja ja hakkan õhtuti jõulukepikõndi tegema, et säilitada zen ja hea aura:)Nohh, et saaks ise rõõsa ja rõõmus olla. Sätendav punapea olen nüüd kah!
Homme seisab kena katsumus ees, ema peab resturaanis oma jubileumi, ja sinna tuleb igavene hunnik sugulasi kokku. Vähemalt ma loodan, et tuleb ikka - ema ju viimase peal organisaator, kes isegi oma sünnipäevale ei saa ise inimesi kutsutud. Olevat selle täditütre hooleks jätnud, normaalne. Ja siis tuleb nende sugulastega small-talki aretada, ma loodan siiralt, et keegi mind seal tantsima ei taha võtta - Hr. Abikaasa peab koju põetaja-lapsehoidjaks jääma... Et siis jumala eest ühelgi üle 50-aastasel mehel (aga nooremaid sinna ei tule, nuuks!) ei hakkaks minust kahju ega tekiks tungivat soovi mind tantsulepalumisega "lohutada":) Ma ei oska kellegi teisega, kui oma mehega tantsida. Päriselt ka:) Noh, enda onu äkki tuleks kõne alla, aga hea küsimus on muidugi, miks me peaksime äkitselt koos tantsima hakkama, kui me seda kunagi varem teinud pole:)
Aga võibolla peaksin ma endale lihtsalt diagnoosi panema - Peoeelne Sabistaja:)

Keegi peaks mu Jõulukingid ära pakkima...:) Ma pean vist täna lihtsalt kauem üleval olema ja öö kattevarjus asja ära toimetama. AAAArgh, Susannale ju polegi veel kinki... Ohh, see on küll jama. Loodetavasti pole Selveris homme väga pikad järjekorrad. Jah, ega ju Feliksile ka sellist kinki pole, mida ta Jõuluvanale saadetud kirjas soovis... Jama lugu. Homne poetrett kindlustatud. Mitte, et see mulle ei meeldiks:)
Kui hästi läheb, saab täna hakata kuuske installeerima. Et see siis kaks nädalat hiljem taas tohutute jõupingutuste ja läbirääkimiste tulemusel maha võtta - eelmisel aastal, ma mäletan, ma ise suures vihas oma väikeste käekestega saagisin oksad maha ja põletasin ahjus ära. Huvitav, et see mul veel meeles on...
Ja siis homme teen seenepirukaid. Ajakirjas Kodu ja Aed oli retsept. Ajas isu peale:)
Kui hästi läheb, teen Triibiku keeksi ka, osad komponendid on juba ostetud.
Ühtlasi tervitan Triibikut, kuna ma juba teist postitust järjest olen sunnitud temast rääkima:)
Ja et mitte kedagi ära unustada, tervitan järgmisi persoone: Aet, Elsa, Maris, Epp, Evelin, Heidi, Kaur, Ingrid, Kaja, Krista, Eveli, Liis, Mann, Piret, Triin, Siiri, Terje, Marika, Epp, Mari-Leen, ja Soovin teile Ilusaid Jõule! Ja teile ka, kelle nimesid ma ei tea, kuid kelle blogisid ma huviga loen, ja teid ka, kes te minu blogi loete, aga kommenteerida ei viitsi!:)

Peaingel Gabriel

2006-12-20T11:06:00.000+02:00

Ma jäin täna taaskord arvutisse "kinni". Seekord tänu Triibikule, kes oli oma blogisse www.youtube.com nimelisest kohast Peter Gabrieli loomingut üles pannud. Ja ma jäin kinni ja kuulasin ja kuulasin... Vaatasin ka. Mõnus.
Argielu nii mõnus pole. Poisike on vähe tõbine ja seega - hüvasti, jõulušopping! Loodetavasti ikka keegi kingitustest ilma ei jää... Aga mina pean kodus istuma, just nüüd, kus mul oleks vaja hädasti ringi lehvida, kinos käia ja - mis iganes.
Ahjaa, Jõulupidu oli lahe. Suusi ei kartnudki väga Jõuluvana. Jõuluvana oli lahe, ainuke apsakas oli see, kui ta ühelt lapselt küsis, kas too "individuaalselt ka esineda soovib". Möhöhh. Mul muidugi pisarake paremast silmast nirises pidevalt. Täna lund rookides jätkus sama - üks silm naerab, teine nutab. Huvitav, mis sündroom see on:)
Aga nüüd ma rebin end arvutist lahti ja suurest frustratsioonist triigin väheke.

Sun is shining, weather is good...

2006-12-19T09:38:00.000+02:00

Mõnus karge talveilm! Lumi on vahva! Jõuludeni ta ilmselt ei kesta, aga hea, et vahepealgi tuli.
Tänane tähtsündmus on lasteaiapidu! Põhiline, et fotokat maha ei unustaks. Veekindlat ripsmetušši oleks vist ka vaja:) Feliks on rebane ja Susanna, nagu juba öeldud, täheke.
Ja õhtul rakendame Manniga mehed tööle ja ise... lastekarjaga ei saa vist filmivaatamisest unistada... Äkki siis loome oma näputööringi:) Ma peaks ikkagi endale ilusa punase-hallitriibulise vesti tegema veel sel hooajal, ma arvan. Ja mütsi.
Põhiline aeg kulub muidugi niisama ringisahmimisele. Kogu aeg toimetad midagi. Kellele vett, kellele pai; tapeedilt kleepsude eemaldamine, vaibalt küpsisetükkide eemaldamine, kassile süüa, koerale vett, nii ta läheb. Pärast imestad, et ei jõua midagi tehtud. Koristamine ju ei loe, sellega võikski tegelema jääda...
Täna tegin endale nimekirja, mida on vaja teha ja kellele kinke osta. Põhiline, et keegi meelest ära ei läheks! Vanatädi sünnipäeva ma unustasin ära. Nagu ka selle, et tal mobiiltelefon on. Õnneks selgus hiljem, et tal olevat niikuinii uus number. Tehnikasajand, mis ma oskan öelda! Süümekad igaljuhul vähenesid, kuna ma ei oleks saanud talle ju helistada! Kaardisaatmist ärgem siinkohal meenutagem. Või äkki ikkagi? Jõulukaardid võiks ju mõned saata... Vist jõuab veel.
Praegu meenus mulle, et me pidime millalgi daamidega sushit valmistama õppima ja viltimist samuti... Kiire pilk kalendrisse näitab, et sel aastal vist enam ei jõua!

Kõige põhjalikum test

2006-12-18T12:11:00.000+02:00

Siin ta ongi.
156 küsimust ja saate enda kohta nii mõndagi põnevat teada.
Mina näiteks sain teada seda, et olen eetilis-sensoorne ekstravert:)ehk siis ekstravert-meeleline tundeinimene-otsustaja.
Tekstis esineb kirjavigu, kuid need on nähtavasti põhjendatavad sellega, et autor pole eestlane.
Üldiselt, väga meelelahutuslik, ning huvitaval kombel ka täppiminev:)

Suusi 3-aastane

2006-12-18T09:33:00.000+02:00

3 aastat tagasi me olime Nõmmel Mai põigus sünnitusmajas ja ootasime issit, et koju minna. Eelmisel päeval sündis mu tütreke, kell 14.23, peale enam kui ööpäevast ootamist. Iseenesest oli kerge. Kõige valusam asi kogu protsessi juures oli antibiootikumisüst, mis mulle 16.12 õhtul tehi, kuna selleks ajaks oli veteminekust möödas juba enam kui 12 tundi. Mõni kerge valuhoog, suur ootus... Ja ei midagi.
17.12 kell 12 lõpuks otsustati, et nüüd aitab! Paneme tilguti. Pandigi. Normaalne. Olin küll igasugu hirmulugusid sellest kuulnud, kuidas jube hirmsad ja tugevad valud kohe hakkavad, aga minu meelest oli täitsa normaalne. Kõige raskem oli selili püsida, kuna samal ajal ktg-aparaadiga protsessi jälgiti. Huvitaval kombel oli mu mõistus kogu aeg enamvähem selge ja ma suutsin end valudest läbi hingata. Kes iganes see ka ei olnud, kelle õpetus mulle kõrva taha oli jäänud - või rääkis seda ämmaemand mu kõrval - Gerli Vatsar, tänud Sulle!, tuleb hingata, pikalt ja häälega, ja ei tohi valu karta, vaid ta ära hingata, hingamine on see, mis aitab. Pääsesin varsti ka pikutamast ja ronisin põlvili voodisse, panin käed aknalauale ja hakkasin ootama seda aega, mil ma enam eriti adekvaatne pole. Mil kõik on nii paha, et tahaks põgeneda, kuid ei saa. Aga nii hulluks see asi ei läinudki, Suusi sündis ennem ära:)
Nabanöör oli traksina üle õla ja ise nii pehme, hall, soe ja niiske. Püsis vagusi mu peal, ma ei julgenud teda katsudagi eriti. Lõpuks küsisin, kas ikka on tüdruk. Gerli hakkas siis uurima ja ütles: "Tussu! On küll!" Oi rõõmu!!!
Susanna on algusest peale olnud väike rõõmurull.
Homme on meil lasteaias Jõulupidu, ja Susanna on täheke!:) Ma peaksin siis küll graafiku järgi tööl olema, kuid ma väga loodan, et saan ära vahetada, kuna ma nii tahaks seda näha, kuidas tal läheb!

Peost

2006-12-18T09:05:00.000+02:00

... veel niipalju, et kõik mu kahtlused osutusid mõttetuks, loomulikult! Ma olin väga šikilt riides ja peale esimesi tervitusnapse oli kõikidel tuju ülevoolavalt hea, tegelikult isegi juba enne seda:) Laud oli lookas, pidu ülevoolavalt meeleolukas. Ja meile esines Dave Benton!!! Ta on tõesti tore. Ausõna!

Ja kõige toredam selle peo puhul oli äratulek.
Äärmiselt suurepärane ajastatus, nagu tuhkatriinu - lahku peolt sa enne veel, kui kell lööb südaööd:)
Ei jõudnud end järgmisel päeval selle eest ära kiita:)

Võime õndsalt ohata...

2006-12-18T08:40:00.000+02:00

... emotsioon on uus! Oli tore laul küll, mis?:)
Tegelikult on nii, et emotsioon on tuttavlik, kuid ohe tõepoolest väga õnnis - firmapidu möödus väga kenasti ja mis põhiline - selleks aastaks laste sünnipäevad peetud! Eile sai minu armas väike tubli tütreke 3-aastaseks! Pidasime mängutoas sünnipäeva ja üldjoontes läks kõik toredasti! Täname kõiki osavõtjaid toredate kingituste eest! Meil on nüüd nii mõnedki uued kodumasinad - tolmuimeja, pesumasin, blender; mõned uued nukud, mõned meisterdamisekomplektid, mõned nuputamisraamatud, roosa hobu, mõned lauamängud ja veel ühte koma teist.
Feliksil oli laupäeval suurim hirm see, et: "Kui homme on Suusi sünnipäev, kas siis mina ei saagi kingitusi?" Kinnitasin, et nii see ei ole, kuna tema sõbrad on ka mängutuppa kutsutud. Ja selleaastane legosaak on tõesti vägev! Vägev on ka see, et Feliks oskab neid väga hästi ise õpetuse järgi kokku panna.
Igatahes, tõsiselt metsik nädalavahetus oli! Loodetavasti saab järgmisel väheke vabamalt võtta...

Scarlett

2006-12-15T13:07:00.000+02:00

Tänase päeva rosin oli/on kindlasti Lauri Vahtre artikkel Postimehes. Väga mõnusalt kirjutatud!
Nt see koht: "Scarlett pole tegelikult üldse meeldiv inimene, võiks koguni väita, et Mitchell kirjutas raamatu sellest, kui rumal üks naine võib olla. Samas elab autor Scarlettile nii kaasa, et lugeja unustab tema puudused ja suhtub temasse tahtmatult kui positiivsesse kangelasse."

Tõepoolest huvitav fenomen! Ma olen "Tuulest viidud" lugenud nii kümmekond korda, nii et enam erilist taaslugemise huvi ei ole:), ja absoluutselt iga kord olen ma sedasama mõelnud - kuidas võib üks naine üldse nii vastik olla?! Samas Melly on jälle selline ... teistmoodi vastik:) Ehk siis - liigne headus pole ka hea. Aga oskus andestada ja asjadest üle olla, need on Melly juures väga toredad. Ja Rhett muidugi on minu jaoks täiesti see "ding-dong!"-tüüpi mees, nagu Bridget Jonesi puhul oli teatud mehetüüp, nt Julio:), kes tema peas kellad kõlisema pani; ehk siis mida ülbem, sarkastilis-iroonilisem ja enam ennasttäis, seda ägedam:)Küll ainult lühikeseks ajaks, elada sellisega oleks vist raske:)

Midagi kaasakiskuvat on selles raamatus, et loed ta praktiliselt ühe hingetõmbega läbi, elad jäägitult kaasa ja kujutad end samadesse olukordadesse ja mõtled, kuidas ise oleks käitunud jne.

Ning muidugi see Kadunud Maailm...

Tsiteerin Vahtret: ...kuid tegelikult on oma isiklik kadunud maailm olemas igaühel, kellel vaid natuke mälu ja tundeid on. Aimdus, et vanad head ajad on igavesti möödas, on üldinimlik.

Otsustusvõime

2006-12-15T10:28:00.000+02:00

...puudub mul suures osas:) Mingeid otsuseid on üsna kerge teha, mis aga puutub riietesse... Sellepärast mulle ei meeldigi šopata. Mulle meeldib kataloogidest asju osta, kuna siis ma saan põhjalikult kaaluda, kas mul on sellist asja vaja või mitte. Mõnikord muidugi juhtub nii, et ka poest saad sellise asja, mis meeldib väga ja istub kui valatult, reeglina juhtub seda harva. Ja siis viimane staadium on muidugi see, kui hakkad kahtlema selle hästiistuva asja sobivuses - äkki on värv liiga kirgas või lõige liiga väljakutsuv ja võibolla pole see asi üldse mu figuuriga vastavuses... või et äkki pole selle asjaga mugav õhtut mööda saata.
Kuna eile saabus üpriski ootamatult külla M koos oma pesakonnaga, jäi mul üsna vähe aega tänaseks peoks riiete väljaotsimiseks. Ma küll ei saa aru, miks see nii juhtus, aga see selleks:)
Uni oli õnneks kosutav, hommikul läks aga selline keskmise suurusega paanika lahti. Et kas ikka see või teine ja too või kolmas. Lõpptulemus oli see, et tööle jõudnuna plaanisin helistada M.-le, et ta käiks Klementis ja ostaks mulle valge särkpluusi, kuna muude riietega ma lihtsalt ei saa peole minna ja muud ei saa ilma proovimata osta:)/Ma ise olen tööl päev otsa ega pääse siit kuskile./
Õnneks M. helistas mulle ise ja suutis mind maha rahustada:)Ütles, mida teha ja mida selga panna.

Aga ikkagi ma olen nats närvis. See on vist seetõttu, et viimasel ajal pidusid nii harva ette tuleb. Kui ma nüüd väga mööda ei pane, siis sel aastal olen ma käinud ainult ühel nö. pidulikku riietust nõudval peol - A. ja B. pulmas. Teised on kõik sellised vabamas vormis olengud olnud.
Mu armas hr. Abikaasa ütleks selle peale nähtavasti oma jalad-maas-moel, mis mulle alati väga rahustavalt mõjub, midagi taolist, et: "Mis sa põed! Niikuinii tembivad kõik end esimese veerand tunniga švipsi ja keegi ei pane tähelegi, mis sul seljas on!"

Päev nagu iga teine. Loodetavasti.

2006-12-14T12:20:00.000+02:00

Õhtul nimelt pidi kõva torm hakkama. Meid küll veeuputus ei ohustaks, aga kallitest kaasmaalastest oleks kahju, kui kellegi elamised taaskord rikutud saaks. Tuul on üldse vastik, ajab põsed punetama ja pea valutama. No ja olgem ausad, detsembrikuu on, keskpaigas isegi juba, võiks siis vähemalt purgaa korralik tulla, mitte veekest krae vahele. Mis mu seanahast jope selle peale ütleb...
Homme on ema juubel, põhiline, et ma ei unustaks talle sel puhul helistamast...
Aga muidu jah... päev nagu iga teine. Tuju on keskpärane, mõtlen igasugu maailma asjade peale. Teen mõttes ettevalmistusi homseks töökoha stiilipeoks... Mingit väga erilist stiili ma muidugi aretada ei saa, kuna pean terve päeva tööl olema. Seega, tänane õhtu on ettevalmistuste päralt. Ühtlasi painab mind retooriline küsimus, kas tänapäeval on mõisad nii külmad, et nendes paljaste õlgadega viibimine külmetamise ja haiguse näol kätte maksab? Kas talvel on üldse mõistlik paljaste õlgadega peol käia? Ühesõnaga, mõtlemisainet on.
Lahe on niimoodi tegelikult end juba mõttes sättida, vanasti oli see vaata et peo üks huvitavamaid osasid, kui pinginaaber minu juurde tuli ja mukkimine pihta hakkas. Olid ikka ilusad ajad... Teoreetiliselt võisid ju igal peol oma tulevase abikaasaga kohtuda:)Ja lõpuks ma ta Amigost leidsingi... Ema ütles küll, et baarist või peolt sa endale korralikku meest ei leia. Huvitav, kuidas mõned sõnad nii meelde jäävad... Äkki ta korrutas seda pidevalt?:)Ja mis see "korralik" üldse tähendab...

Matemaatikas must vöö!

2006-12-13T10:40:00.000+02:00

Issand kui hea meel mul on! Õpetasin siin üleeile naabripoissi ja näe, nüüd ta sai tunnikontrolli eest 5! Väga lahe. Ma poleks arvanudki, et ma nii tark olen:) Kohe näha, et pedagoog, ja veel laia profiiliga:)

Vot siuke lugu...

2006-12-13T08:32:00.000+02:00

Proovisin teha seda testikest Mari-Leenult. Ja no ehmatasin ikka täiega ära algul...Mis Devil... Mina pole mingi Devil! Väike inglike olen hoopis!:) Aga jah, tuleb jutt hoolega läbi lugeda ja siis on kohe aru saada, et asi polegi tegelikult väga hull:)

You are The Devil

Materiality. Material Force. Material temptation; sometimes obsession

The Devil is often a great card for business success; hard work and ambition.

Perhaps the most misunderstood of all the major arcana, the Devil is not really "Satan" at all, but Pan the half-goat nature god and/or Dionysius. These are gods of pleasure and abandon, of wild behavior and unbridled desires. This is a card about ambitions; it is also synonymous with temptation and addiction. On the flip side, however, the card can be a warning to someone who is too restrained, someone who never allows themselves to get passionate or messy or wild - or ambitious. This, too, is a form of enslavement. As a person, the Devil can stand for a man of money or erotic power, aggressive, controlling, or just persuasive. This is not to say a bad man, but certainly a powerful man who is hard to resist. The important thing is to remember that any chain is freely worn. In most cases, you are enslaved only because you allow it.

What Tarot Card are You?
Take the Test to Find Out.

Mis tehtud, mis teoksil

2006-12-12T10:33:00.000+02:00

Vahepealne haigusleht on nüüdseks lõpetatud ja peatselt loodan ka tööposti otsa naasta.
Feliksi sünnipäev lähemate sugulaste-sõprade ringis peetud. Väga tore oli!
Loetud 1 mitte eriti suure kunstilise väärtusega raamat, see-eest ostetud juurde 4 uut, mõned neist nähtavasti jõulukingiks.
Teised jõulukingid veel ostmata. Ise ei hakka nende tegemisega end frustreerima, kuigi ma paar kuud tagasi kujutasin ette, kuidas ma sel aastal kõigile sallid koon ja kingin, nüüd tuleb hoopis nii välja, et ma ise vähemalt ühe saan - ja mul on seda hädasti vaja!!! Kuna ma pole isegi endale suutnud täiusliku salli veel teha. Need kaks, mis tegin, olid tehtud soojal ajal ja siis ju ei kujuta ette, et talvel on külm ja sall peabki olema lai ja vähemalt nii pikk, et saab korra ümber kaela keerata ning et kaetud oleks vahemaa suust rindeni.
Vaadatud üks film. In America, Seda vaatasid ka Mann ja teised. Väga ilus film oli. Ma kujutasin seda küll väheke teistmoodi ette, aga oli ilus ja kurb.
Siinkohal tahaks tsiteerida oma üht lemmikpoeeti Hendrik Visnapuud:

Laske mul olla kurb.
Kurbus jumalast on kingitus meile siin.
Kurbust kõigile!
On südamen õnn ja piin.
Laske mul olla kurb.

Tegelikult on see selline film, mis paneb mõtlema selle üle, mis on tähtis.
Ajas nutma küll. Tegelikult oleks tahtnud ikka kohe kõva häälega tönnida - aga näe... ei saanud... lapsed olid kohe kõrval, ei tahtnud neid ehmatada... Mis muuseas oli üks teemasid seal filmis, kuidas vanemad suruvad enda tundeid alla, kartes lapsi endast välja viia.

Tänaseks ootab järge Volver.
Volver oli ka väga tore film. Esiteks muidugi ilusa Penelope pärast. Ja teiseks seetõttu, et nende temperament on nii lahe:) Laused on lühikesed ja konkreetsed, suhtumine on konkreetne... Muidu ju mõeldakse, et eestlased on eriti kidakeelsed, aga selle filmi taustal tundub, et meie, eestlased, oleme liigagi analüüsivad ja põhjalikud ja süvitsiminevad. Näiteks see koht, kus filmis Penelope viib oma lapse oma õe juurde. Ütles 2-3 kahesõnalist lauset a la "ole siin. tulen varsti." ja polnud mingit pläkutamist teemal, millal sa tuled, miks sa lähed ja kuhu, pärast veel mõeldakse, kas see üldse oli viisakas niimoodi ette helistamata laps õe juurde viia jne jne. Ühesõnaga, mulle see film meeldis.

Ja veel üks asi, mille üle ma eriti uhke olen: ootamatult on selgunud, et mul on aritmeetikavõrrandite (või oli see algebra?:)) lahendamises must vöö!:) Nimelt suutsin 7. klassis käivale naabripoisile selle asja selgeks teha. Loodetavasti!!! Ma olen täiesti ärevuses, mis hinde ta tänase tunnikontrolli eest saab, ma nii loodan, et ta ei teinud mingeid lohakusvigu...

Peeta...

2006-12-12T09:49:00.000+02:00

Thanks for your interest in the new Blogger in beta! For now, we are only switching a limited number of users to this new version. We can't switch your account at this time, but hope to be able to do so soon. Please check back through your dashboard for when you'll be able to try switching again.

Nii lahe, onjo! Mitte, et mind teie Beeta niiväga huvitaks, eksole, aga mis te siis pakute seda võimalust välja, kui tegelikult ikkagi ei paku?! Tähendab, et ma ei hakkagi siis ühele teisele toredale blogile ligi pääsema.
Ma pean nüüd mõtlema, mida ma edasi teen. Äkki koliks kuskile. Või läheks põranda alla tagasi:)

P.S. Oh, tegelikult mul õnnestus see juba teisel katsel:) Nii et pole enam probleeme, beeta olemas ja jääb siis üle vaid kategooriaid välja mõtlema hakata - ma sain aru, et beeta võimaldab neid. On jah! Kohe allservas see võimalus olemas. Mõnus.

Never ever say never

2006-12-09T15:53:00.000+02:00

Mul on seda isegi väheke piinlik kirjutada, kuna ma olin väga kindel, et ma seda ei tee. Aga ega ma ei teegi, ma lihtsalt õppisin selle ära! Ja õppima pidin sellepärast, et Mann minu juures lahkelt Karinile demonstreeris, kuidas seda tehakse. Ja Karin hakkas kodus proovima ja tal ei tulnud välja. Ja küsis minu käest, kas mul äkki jäi meelde, kuidas. Proovimise käigus selgus, et ega vist ikka väga hästi ei jäänud, ja täna küsisin Manni käest järgi, et saaks Karinile pärast õpetada.
Ja kui keegi veel aru ei saanud, millest jutt on, siis: tegemist on Saalomoni sõlmega:)
Elu on ikka imelik:)

Homme, 8.12

2006-12-07T21:22:00.000+02:00

Homme on Feliksi 6. sünnipäev.
Pojake on juba suur mees ja löristab hetkel nutta seetõttu, et ma polnud nõus talle ta muusikaga sünnipäevaküünalt demonstreerima. Ise olen muidugi süüdi, kes käskis asjad lohakile jätta...
Ükspäev hakkas ta juba vara hommikul nutma - teadagi... päkapikk va laiskloom polnud märganud sussi täita. Õnneks parandas ta end sealsamas, ma küll ei saa siiani aru, kuidas tal see õnnestus, aga nohh, lõpp hea, kõik hea!
Feliks on tore ja armas ja mõistev ja hooliv ja ma olen väga õnnelik, et mul on poeg.
Just selline poeg!
Uhke Ema

P.S. Hakklihasõpradele uudis - nüüd Selveris müügil Rakvere Delikatesshakkliha, tehtud eesti maheveisest! Eesti lihaveis on tulnud! Ja ausalt, väga hea maitsega on.

Hääletu

2006-12-05T14:14:00.000+02:00

Täna on juba natuke rohkem häält kui eelnevatel päevadel, aga normaalsest on see endiselt kaugel. Arst käskis häält hoida ja end täielikult terveks ravida. Seda ma kavatsen ka teha, kuna ma vajan eelkõige puhkust. Ma ei taha oma häält kaotada.
Eks selle hääletusega ole nii nagu kõige muuga siin maailmas, senikaua, kuni on, tundub see iseenesestmõistetavana, aga kui enam ei ole, siis saad alles aru, mida see tegelikult sulle tähendas ja kui halb on ilma selleta. Noh, mõnikord on muidugi parem ka:) Eile just rääkisime sõbrakesega, et kui ta poleks oma esimese mehega tutvunud, ei tunnekski me teineteist. Ja kui ta poleks oma teise mehega tutvunud, oleks me elu palju igavam olnud:)

Jajah

2006-12-04T10:02:00.000+02:00

Niisiis, ma olengi nüüd haiguslehel. Tänapäeval käib see lihtsalt, helistad perearsti registratuuri, ütled, et hääl on ära ja köha ka, saad järgmiseks päevaks numbri arstile, kuid haigusleht avatakse kohe, selleks ühendatakse sind valveõega ja tema teeb asja ära. Ärge arvake nüüd, et ma mingi simulant olen! Enamus inimesi muidugi käib kähiseva hääle ja köhaga tööl nagu muiste. Minu töö spetsiifika seda kahjuks või õnneks ei luba.

Täna hommikul hoolitses hea tuju eest järjekordselt pesamuna. Tema teatas, et tema ei taha panna selga ei traksikuid ega pükse, tema läheb lasteaeda "palja persega". Endal oli tal muidugi niiii lõbus olla, et hakkas suure naeruga läkastama:) Ma tean, et ma olen üks ropp ja kole inimene, ma ise itsitasin ka päris kõvasti. Vähemalt ma ikkagi hoiatasin teda, et nii ei tohi lasteaias rääkida...
Oskar on tark poiss, teab, et mure päevad kestavad neli päeva:))) Ma loodan ka selle ajaga enda olmefrustratsioonist ja tiheliolekust väljuda, kuigi ma kahtlen,kas nende 4 päevaga me vannitoaremont just valmis saab, aga vähemalt on siis taas uus nädalavahetus ja juba reedel saab mu pojake aasta vanemaks! /Miks küll kõik lapsed nii kiiresti kasvavad .../

Niisiis

2006-12-03T13:26:00.000+02:00

Täna on selline imelik päev, et tuju on halb - selles on loomulikult süüdi teised:) /tegelikult pigem see, et ma ei suuda leppida reaalsusega/.
Hääl on täitsa ära...:( Homme lähen arsti juurde üle hulga aja. Olen naiivne ja loodan ka samaks päevaks aja saada - kuidas ma muidu haiguslehe saan?

Ma tahaks mõned päevad olla nii, et ma ei peaks mitte midagi tegema. Olla, vedeleda. Kõige parem oleks seda muidugi teha kuskil soojamaa tsiviliseeritud saarel - selles mõttes, et seal on soe, aga samas on seal elekter ja internet ning keskmise suurusega kõigi mugavustega majake mind ootamas. Ja ma oleks üksi ja ma teeks, mida tahan.
Unistamine on tasuta.

Tegelikult ma peaksin muidugi olema rahul ja õnnelik. Ja kui ma ei ole, siis mulle tundub, et ma olen mingi eriliselt tänamatu inimeseloom.

Praegu tuli just telekast Richard Lõvisüdame film. Film ei olnud nii hea, kui raamat - ma mäletan, et kui ma seda lugesin, siis nutsin täiesti lahinal, aga lugemist lõpetada ka ei saanud, sest see oli omal moel helge ja südamlik raamat.

Hee, Susanna tuli praegu neljakäpakil mu juurde ja hoidis nukupatja hambus. Ja ütles mulle, et ma ütleks talle: "Pall maha!" Ja siis ma pidin selle pall-padja eemale viskama, et ta saaks selle mulle tagasi tuua:)Me mängime oma koeraga nii...

Tere, Jõuluvana!

2006-12-01T11:19:00.000+02:00

Kirjutan sulle esimest korda!
Päriselt ka! Aga võibolla ma lihtsalt ei mäleta enam neid lapsepõlve kirju Sulle. Ma mäletan küll üht soovikirja... kirjutasin selle isale, kui ta oli kalalaevaga Aafrikas. Ma palusin talt, et ta tooks sealt mulle väikese õe... Kellele ma oleksin siis nimeks pannud Ursula. Paraku polnud see soov määratud täituma.
Aga minu praeguse sooviga on lood palju lihtsamad! Mul on lihtne soov. Ma tahan endale Depeche Mode parimate lugude kogumikku! Ja siis oleks tore, kui ma saaksin ka Mrs. ja Mr. Smithi soundtracki, mul on see cd küll olemas, aga rohkest kasutamisest juba tiba kulunud ning kohati ta hüppab plaadimasinas. Praegu rohkem soove mul polegi, kui midagi meenub, siis kirjutan juurde! Ahjaa, paha ei teeks ka Rod Stewarti parimate lugude kogumik... Ja Penelope-punast huulepulka tahaks... Ja mingit parfüümi... Soovitavalt Versace "Woman", Viktor&Rolf "Flowerbomb" või Moschino "I love Love".
P.S. Ma olen terve see aasta olnud väga hea! Järgmisel aastal olen veel parem!

Mrs. Vain

2006-12-01T09:40:00.000+02:00

Your Pride Quotient: 81%

You're proud, arrogant, vain - and most likely stuck up.
And face it: you probably think you're too good for this quiz.

How Much Pride Do You Have?

Noh, President Toomas Hendrik Ilvest on ka arrogantseks nimetatud, samuti Meie Lennartit. Järelikult ma võin uhke olla...:)

Detsembrikiun

2006-11-30T12:33:00.000+02:00

Novembri lõpu puhul väga paslik kirja panna üks korralik kiun. Jõulukiun oleks vist natuke vale öelda, kuigi Jõulgi kogu kompotis kõvasti esindatud.

Esiteks muidugi see, et kell 3 läheb juba pimedaks.
Hea asi on see, et on soe. Ma luban, et hakkan õhtuti koeraga jalutamas käima - ei mingit kepikõnniga enda tapmist talvel! Lihtne ja kaunis kulgemine mööda õhtuseid lambisäras tänavaid. Soovitavalt mööda selliseid tänavaid, kus koerakesel mingeid rivaale ei ela. Kuigi samas on mingil osal mu metsikumast loomusest lahe vaadata, kuidas nad koonud kipra ajavad ja teine teisel pool aeda üksteist pureda püüavad...

Teiseks - detsember on nagu juuligi me peres sünnipäevade kuu. 8. Feliks, 15. mu ema, 17. Susanna...
25. on vanaema sünniaastapäev.

Oleme laste sünnipäevi nagu endi omasidki koos pidanud. Aga kas eraldi sünnat tuleb ikkagi, üks sugulastega ja teine mängutoas sõpradega. Hea asi on see, et mulle peod meeldivad. Olgugi, et nende ettevalmistamisega on kõvasti peavalu ja hiljem koristamist. Millal ma ükskord hakkan võtma koristamist elu loomuliku osana?

Hea on ka mõte, mis mul sel aastal pähe tuli. Nimelt, et Feliksi sõbrad toovad kingi vaid talle ja Susanna omad vaid talle.
Raskem on muidugi nende perede puhul, kus on nii Feliksi kui Susanna eakaaslasi:) Ning sugulased ja head sõbrad kindlasti peavad mõlemat meeles. Ja lastel on ka hea meel!
Ehh, kardetavasti ei pääse me ka sel detsembril mänguasjauputusest... Lastele meeldivad ju mänguasjad kõige rohkem.
Samas Feliks näiteks eile veel mainis, et vildikaid oleks vaja, peenikesi, aga et mina ei tohi neid talle osta, kuna ta kirjutas nendest Jõuluvanale. Igasuguseid kunstitarbeid kulub meil tõesti palju. Minus on tekkinud salalootus, et Feliksist saab kunstnik:) Aga ise ta tahab politseinikuks saada.

Kolmandaks. Jõulukingid. Mõtlen mina küll, et lähen aga poodi ja ostan... Pole see nii lihtne tegelikult! Hea asi on see, et ma saan sellega järgmisel nädalal tegelema hakata. Tuttavad võiksid muidugi iimeilitsi märku anda oma soovidest, siis oleks mul lihtsam:) See, et lgp. proua ämm panni soovib, selgus õnneks eile vestluse käigus:)

Neljandaks. Aeg Jõuludest uue aastani. Graafikute kokkusobitamine pidutsemiseks. Peo eeskavad. Kuhu üldse Jõulude ajal minna? Kas olla kodus või mitte? Normaalsed inimesed on muidugi kodus, me ka üks aasta olime. Aga enamjaolt oleme olnud Hr. Abikaasa vanema venna pere külalised. Kus siis kogu suguselts koos on. Viimasel ajal on ainult see häda, et suguselts pidevalt suureneb:), siiski on hea asi siinkohal see, et häid lambaid mahub ühte lauta palju. Väga hea asi on see, et ei pea ise süüa tegema:)
Ja aastavahetus... tsiteerides klassikuid - on, mida oodata!)

On algamas aeg, mis on kõikidele väga kiire, samas on see väga eriline ja südamlik. Leidkem endas rahu ja tasakaal...

Benevolent creator

2006-11-30T09:31:00.000+02:00

Selle testi ma sain Sirje blogist - tavaliselt ma seda ei loe, aga seekord juhtus silm peale.
See on üldse üks pikemaid teste, mida ma olen kunagi viitsinud teha. Aga tulemus on selline ... tore:)

Benevolent Creator

You are a Creator

Your imagination, confidence, willingness to explore, and appreciation of beauty make you a CREATOR.

You are independent, and you enjoy your self-sufficiency.

Defying convention, you are very innovative, and you have a vivid imagination.

The look of things is important to you, and you have a keen eye for aesthetic beauty in multiple arenas.

You have a strong interest in what is new and exciting—and that includes forging ahead with new ideas, not simply discovering what is already out there.

Your eagerness to seek new and varied experiences leads you into many different situations.

You're not set on one way of doing things, and you are creative when it comes to finding novel solutions to complex problems.

You trust yourself to be innovative and resourceful.

Your confidence allows you to take your general awareness and channel it into creativity.

You're not afraid to let your emotions guide you, and you're generally considerate of others' feelings as well.

You have a strong sense of style and value your personal presentation - friends may even seek your style advice from time to time.

You tend to believe that things happen for a reason, and that not everything is under our control.

If you want to be different:

Appreciate the earthly, practical elements of things—there is beauty in form as well.

While you are good at thinking abstractly, focusing on details a bit more may help you discover things about the world.

how you relate to others
You are Benevolent

You are a great person to interact with—understanding, giving, and trusting—in a word, BENEVOLENT

You don't mind being in social situations, as you feel comfortable enough with people to be yourself.

Your caring nature goes beyond a basic concern: you take the time to understand the nuances of people's situations before passing any sort of judgment.

You're a good listener, and even better at offering advice.

You're concerned with others at both an individual and societal level—you sympathize with the plights of troubled groups, and you can care about people you've never met.

Considering many different perspectives is something at which you excel, and you appreciate that quality in others.

Other people's feelings are important to you, and you're good at mediating disputes.

Because of your understanding and patience, you tend to bring out the best in people.

You're not afraid to let your emotions guide you, and you're generally considerate of others' feelings as well.

You have a strong sense of style and value your personal presentation - friends may even seek your style advice from time to time.

You tend to believe that things happen for a reason, and that not everything is under our control.

If you want to be different:

You spend a lot of time taking care of others, but don't forget to take care of yourself!

Sometimes you can get overcommitted, and when you sacrifice spending time with those close to you, it can make them feel unimportant.

Jooksev loba

2006-11-29T09:46:00.000+02:00

Taaskord ilmne loominguline kriis pealkirjade panemisel... Mis teha!
Tänase päeva rosin on muidugi see, et juba täna õhtul saabub Mann!!!! Õigemini, õhtul me näeme.

Täna õhtul, mu kallis me joome,
matab hinge me suitsude ving
ja nimetuid laule me loome,
et ei kuuleks, kuis valutab hing...

Selline tore luuletus ilmus kunagi ajakirjas "Noorus" ja autoriks oli märgitud AC.

Üks tema luuletus, õigemini osa sellest on mul veel meeles:

kui vahel elumõtet sa ei taba,
eks tule räägime, see on mu töö.
ma igal õhtul igavesti vaba
ja maksan täpselt 10 rubla öö.

Väga ägedad luuletused olid. Mul on need minu luuletuste ja salmide kaustikusse üles kirjutatud:)

Teine toredus, mis mulle meeldis - Luize kirjutis ideaalsest mehest:) Huvitav, et meil nii sarnased need nõudmised ideaalmehele on:)Mul on ainult see soov, et võiks vähe pikem kui 180 olla. Tõmmu - muidugi:) Aga mitte lokkis poolpikkade juustega. /Khm, mis sest, et mu enda Hr. Abikaasal on just sellised ja pealegi veel blondipoolsed:)/
Ahh, mis seal pikalt keerutada, tegelikult ongi Luize minu mehest seal kirjutanud:D, kõik muud omadused tal on, v.a. üllas hobi ratsutamise näol ja kaaluprobleemid. Aga nohh, ütleme nii, et eks ole hullemaidki asju olemas.
Minu meelest on kõige hullem, kui mees on kitsi. Mitte, et ma oleks mingi selline tüüp, kes eeldaks, et mees kogu oma raha mulle annaks, või et ma tahaks mehe kulul parasiteerida, aga minu meelest on väga soliidne, kui rahateemat üle ei tähtsustataks. Kui mees tahab kokku hoida, siis ta lihtsalt ütleb, et "mul pole seda asja vaja", või et "see on igav reis, lähme parem Muhumaale!" või et "me ei osta seda, asi on põhimõttes!". Ideaalne mees jätab alati sellise mulje, et tal on raha küllalt, sest see tekitab minus kindlus- ja kaitstustunde.
Nagu ka täis külmkapp... Tüüpiline vähk!:)

Vanniskäik

2006-11-27T11:16:00.000+02:00

Pesemine on meil väga suur ettevõtmine ja raske töö.
Kui Feliks on vana vannilõvi ja mingeid muresid ega probleeme temaga sel teemal pole, siis Susanna läheb juba siis endast välja, kui vanniskäik jutuks tuleb. Siis ta räägib mureliku näoga, et: "Ega mul ei ole vaja ju pead pesta, minu pea on juba puhas!". Kui juba vann silmapiiril on, hakkab ta närviliselt nutma, kuigi vähemalt laseb riidest lahti võtta ja isegi jalgupidi on nõus vanni ronima, aga sellega ka asi piirdub...
Eile ma naiivselt arvasin, et suudan ta üksi ära pesta. Et proovin heaga. Nonohh. Tegelikkus on selline, et niikui vähegi vett pähe läheb, tahab tibi vannist jalga lasta. Šampoonitamise ajal on veel ok, aga loputamine... Siis tuleb hästi kiirelt teha. Siis pole enam aega mõelda sellele, kas talle läheb vesi ninna-kõrva-suhu-silma, põhiline, et veevoog enamvähem pead tabaks ja samal ajal peab keegi seda rabelevat ja siplevat libedikku püüdma vannis kinni hoida. Muidu on kohe nägemist! - jalg üle vanni ääre ja minekut, olgu siis see vann põrandal olev beebivann või pärisvann, mis pisikese lapse jaoks ikka üsna kõrgel on, vahet pole.
Ja siis kui pea on puhas ja rätik ümber, olgugi, et vanemad mõlemad läbimärjad ja surmväsinud, siis on lapseke õnnelik, et: "Onju, ma nutsin natukene! Onju, et mul on nüüd pea puhas!"

P.S. Lasteaeda pidime täna selga panema "traksikud" (traksiseeliku) - uus enda väljamõeldud sõna. Susannale meeldivad sellised kleidid-seelikud, millel on traksid ja mida saab sisse astudes selga panna.

Pole enam ammu teste teinud...

2006-11-25T16:48:00.000+02:00

Your Reputation Is: Wild Girl

You love to give people something (and someone) to gossip about
As far as you're concerned, all gossip is good gossip

What's Your Reputation?

Nende vastustega, mis ka õiged on, tuli aga selline tulemus:

Your Reputation Is: Sweet Girl

While you're well known, there's nothing to worry about.
You're reputation is mostly good - as good as any rep can be.

What's Your Reputation?

Tõde on vist seal vahepeal:)

Kodutee jutud

2006-11-25T15:51:00.000+02:00

Feliks on juba nii suur poiss, et temaga saab igasugu asjalikku juttu rääkida. Lasteaiast kojusõitmise ajal me alati räägime globaalsetel ja ka filosoofilistel teemadel. Näiteks küsis ta mu käest: "Emme, miks pätid varastavad? Kas neil pole endal raha?" Siis katsud neid endale nii selgeid ja läbimõeldud mõtteid ja arusaamu lihtsamasse keelde tõlkida, et ka väike inimene asjadest õigesti aru saaks. Rääkisin, kuidas meil kord vargad käisid, kui Feliks veel väike poiss oli. Ja mis nad siis meilt ära varastasid. /Et nad põrgus põleks, siiamaani on mul NIII kahju sellest kaelakeest, mis Hr. Abikaasa mulle 98. aasta jõuludeks kinkis.../ Ja et sellepärast me endale koera võtsimegi. Et pätid kardaks. Feliks ütles, et koerad on jamad loomad, kuna neid tuleb käsutada.
Ma ei saaks rohkem nõus olla selle väitega!:)
Me oleme järelikult mõlemad kassiinimesed. Aga teist kassi pole ikka veel võtnud, sest see üks kilpkonnake oli broneeritud ja ega ma pole ausalt öeldes ise ka aktiivsust üles näidanud sel teemal. Nüüd vaatasin, et ta ongi uues kodus juba. No eks vaatame, mis selle kassiasjaga saab, senikaua me Frodo saab rahulikku ainukassi elu nautida.
Tavaliselt kui lasteaiast koju sõidame, siis Susanna on omaette ja kuulaja rollis rohkem. Reedel aga oli neil mõlemal suur rääkimisevajadus ja isegi riid tuli sellest, et: "Mina rääkisin praegu!" Siis nad ise tegid endale reeglid, et kordamööda räägivad. Väga lahe oli siis, kui Feliks oli tükk aega tasa ja Susanna äkki tülinorivalt ja erutatult kätsatab, et:"MINUUU kord oli!!!" Ja Feliks vastab talle porinal, et: "Kule, ma olin jummala vait praegu!"
Nalja saab ikka...

Pisut muusikast

2006-11-25T12:53:00.000+02:00

Seda juttu ajendas mind kirjutama Mann, kes otsustas mitte minna Brian Adamsi kontserdile.
Ma ei teagi, mida ma tema asemel teinud oleksin... fakt on see, et Brian Adams on raudselt minu top-3 lauljate hulgas:) Tema laulud on mulle alati meeldinud. Mäletan, kuidas ükskord 19-aastaselt olin vana-aasta õhtul üksi kodus... no see oli vist mu õnnetumaid aastavahetusi üldse. Aga hästi on meeles, et vaatasin MTV-d ja ühel hetkel lasti Brian Adamsi laulu "Please forgive me", ja siis ma üürgasin seda bridgetjonesilikult kaasa ja vaatasin oma vana malevaarmastuse pilti... nii kahju oli, et me riidu läksime... Ja riidu läksime me põhimõtteliselt seetõttu, et mobiiltelefone ei olnud olemas. Asjaolud muutusid, ja me ei kohtunud, ja ta vihastas, kuna ta ei saanud aru, et mingi muu asi võib tähtsam kui tema olla. Praegu ma mõtlen, et jumal tänatud, et see nii läks... Oleksin praegu äkki pidanud Pärnu läheduses elama ja mu abikaasa oleks äkki autolukksepp olnud. Mine tea.
Brian Adamsi teine tulemine minu jaoks oli aastal 2002, kui sõitsime Manniga Tabasalu pangale päikeseloojangut vaatama ja salajuttu ajama. Tal oli autos mingi eriti moodne cd-mängija, kus oli ma ei tea, mitu plaati korraga ja siis tuli Brian Adamsi laul "I`m ready". No - lihtsalt võrratu! See mõnus voogamine ja kiire sõit, mäest üles ja maanteeaugud, kõik läks riimi ja kokku ja ... ohh, see on siiamaani üks mu lemmiklauludest. Siuke vastamata armastuse laul:)
Ja siis ma muidugi ostsin endale Brian Adamsi cd ja see mängis mul autos 2 aastat jutti. See on lihtsalt niivõrd lõõgastav ja toniseeriv, sõidad ja laulad kaasa. Eriti maanteel pikemaid sõite tehes. Eriti meeldib mulle kaasa laulda lugusid "Cloud nr. 9", "Have you ever loved a woman", "Let`s make a night to remember", "Inside out" ja need eelpool toodud lood muidugi. "Here I am" on ka väga tore lugu, kuigi seda sel "Best of" plaadil pole.

Ja üks muusikasoovitus lõpetuseks, uus romantiline tüdrukutebänd Triniti, mitte segi ajada kohaliku "kuulsusega":)
www.trinitimusic.com - il on ka pisike jukebox, kust saab nelja lugu kuulata mõnekümne sekundi jooksul:)

Õhtused jutud

2006-11-21T08:41:00.000+02:00

Eile tuli telekast saade Elistvere loomapargist, näitas igasugu loomakesi. Tahtsin just Susannale öelda, et: "Näe, metskits!", kui tema must ette jõudis ja rõõmsalt hüüatas: "Emme, vaata, Bambi!!!"
Kui ilves oli, siis Feliks ütles veendunult, et: "See ei ole mingi ilves, see on kass!"

Pärastpoole tuli teiselt kanalilt reklaamipaus, kus lumivalge lambatalleke üle aasa kalpsab ja siis üks tüdruk ta hellalt sülle võtab ja kallistab. Feliks kommenteerib: "Ta on vist armunud..."
Täitsa üllatav! Naerma muidugi ajas ka, et mis see 5-aastane siis sellest asjast teab. Küsisin, kas ta ka teab, mis see tähendab. Ja Feliks vastas, et: "Tean küll. Armumine, see on armastamine."

Õhtul magama minnes hakkas Feliks rääkima sellest, kuidas meil sel aastal Jõuludel on. Et millal kuusepuid müüma hakatakse. Ja et kas Jõuluvana tuleb. Ma arvasin, et kui sa tahad, siis kindlasti tuleb. Väiksemana Feliks kartis paaniliselt Jõuluvana, ja kuna mul lapsena ka endal mingit kostümeeritud vanakest kodus ei käinud, siis ma ei näe selleks siiani mingit vajadust:) Feliks arvaski, et Jõuluvana võiks öösel käia. Panna kingid kuuse alla. Ja siis me ärkame üles ja leiame kuuse alt kingitused.
Ilus!

Mis panebki mind mõtlema sellele, et vist on viimane aeg hakata kingituste peale mõtlema. Kinkimisrõõm on minu jaoks viimasel ajal olnud suurem kui saamisrõõm. Aga lapsena oli muidugi vastupidi:)

Kriimsilm

2006-11-20T09:42:00.000+02:00

Tänasesse sombusesse päeva sobiv rõõmus viisijupike - kriimsilm, karuott ja rebane, siilipoiss ja jänes karrrrvanee...

Meil on kodus ka Kriimsilm!
Feliksil on nägu täitsa kriimu, kuna nädalavahetusel pidi ta üle elama ealiste iseärasuste käes vaevlevate neiukeste rünnakud.
Susannal ja naabritüdrukul on üheaegselt ja samas teineteisest sõltumatult tulnud loll komme - vihastamise korral käsi vastu vastalise nägu panna ja siis sõrmed kokku pigistada, nii nagu tahaks vastalise nägu pihku võtta. Õnneks nad seda omavahel ei katsetanud, küll aga Feliksi peal, mille tõttu vaene poiss ainult suure häälega nuttis - tema pole selline, kes vägivallale vägivallaga vastaks. Samas tundub, et see ainult annab Susannale tegutsemisjulgust, käsi käib ikka kole ruttu, ja ma ei tea, kas õnneks või kahjuks, aga esineb ka sellist niisama tou kirjapanemist.
Naised on ussid...

Statistikast

2006-11-18T14:45:00.000+02:00

Internetis liikudes tuleks endale võtta motoks "ära võta kõike isiklikult", kuid vahel on seda kahtlemata raske teha.
Mina võtan natuke isiklikult, et kui keegi google`s teatud pilte otsib (ma enam seda sõna ei maini igaksjuhuks...), siis kuvatakse talle ka minu blogi... Õnneks selliseid juhuseid, kui keegi selle peale mu blogi ka tšekanud on, on seni olnud vaid üks...

Täna ma võtsin väheke isiklikult ühte tüüpi, kes on mu blogist otsinud sellist asja:

neiu näitab end veebikaamerast

Nohh, tegelikult ma ei saa ju seda isiklikult võtta, kui otsingumootor mingeid vägivaldseid järeldusi teeb, aga samas isiklikult võtmine võib ka positiivses mõttes toimuda - tundub vägisi, et ma olen juba sellises eas, kus neiuks nimetamine olemise rõõmsalt elevaks teeb:)))
Leidub neidki, kes mu blogi pidevalt internetist otsivad (kuigi kergem oleks ju see bookmarksidesse või favorites`idesse lisada). Üks pidevalt korduv otsisõna on "õudusjutt":) Kunagi oli mul siin sellise pealkirjaga jutt... Aga võibolla lihtsalt leidub palju kodanikke, kes internetist õuduslugusid otsivad.
Tundub, et olen ka tuntud Horvaatia bussireiside(?) ja Serbia hindade(?) spetsialist, samuti oman laialdasi teadmisi moe- (70-ndate stiil, vaba aja koTTid, 80-ndate soengumood) tervise- (jalgade paistetus, valus ninaneel, raske rasedus) ja iluteemadel (kaunitarid, Adelina, lõhnad ylang-ylang).
Väga lahe!

Sallimaania saab jätkuda

2006-11-17T11:01:00.000+02:00

...kuna kampsun sai valmis!!!
Tegelikult oleks mul vaja kõigepealt valmis teha Susanna vest roosast Novita Palmast - laps ise valis lõnga välja, värvi järgi:) ja siis endale oleks ka hädasti vesti vaja. Sest vestid on moes. Ja soojad on nad ka!

2006-11-17T10:37:00.000+02:00

Kajaka jutt oli väga armas ja inspireeriv!
Ma ootan juba, millal Mann Eestisse jõuab ja me saame ka kinno minna! Ja sushit sööma ja veini jooma.
Ja täna on mõnus reede ja üldse on kõik mõnus ja tore!

Lihajutt

2006-11-16T10:38:00.000+02:00

See jutt on ajendatud suuresti Ruudi vastavast jutust. Ja Thredahlia kapsarullijutust, kus vasikahakklihast juttu.
Mõtlesin mina selle vasikahakkliha peale mitu päeva, kuna vasikahakkliha pidavat olema kõige väherasvasem hakklihaliik üldse, ja seetõttu imehästi sobima minu kaloritepiiramisepoliitikaga. Nohh, aga siis meenusid mulle vanaema juures maal laudas nähtud vasikad, kellel olen lasknud enda sõrmi lutsida, neid paitanud ja patsutanud... Ja mõtlesin, et kui palju läheb vaja vasikaid, et nendest hakkliha teha. Ja et kui vana looma veel vasikaks loetakse... Ja kui kaua lehm peab vasikat kandma.
Noh ja siis ma mõtlesin, et vasikaliha ma enam ei söö. Samas, kui seda turul müüakse, siis ju vahet pole, tükk lebab letil, tule ja osta. Ma ükskord ostsingi. Vasikaliha on ju tegelikult hea. Eriti meeldivad mulle need rohked "krõmpsud" ja künnapu-liha, vanaema kutsus seda nii, selline kiuline värk. Tegin endale uhke vasikaprae ja mäletan siiamaani, et mul miskitõttu oli hiljem paha olla. Ja mitte mingite kõhuhädade pärast, vaid just hingeliselt.
Samas on selge, et inimene on lihasööja, ja et iga elu lõpeb surmaga, olgu see surm siis milline tahes. Kuna inimene on empaatiline loomake, siis ta kipub kõike endale väga täpselt ette kujutama, k.a. seda, milline tunne oleks tapamajas surra. Aga seda, milline tunne oleks mõelda asjadest sea mõistusega, või lehma omaga, seda ta võib vaid oletada, seda ei saa endale ette kujutada.
Lihasöömine on inimese jaoks kindlasti vajalik, kuna näiteks vitamiini B12 saab inimene ainult lihast või nö. loomsetest produktidest, näiteks maksapasteedist.
Kana ja kala ma söön ilma igasuguste süümekateta. Jänest sai ka üsna heaisuliselt matsutatud.

Muidugi ma eelistaks mahetoitu, kui see uudis näitab, et see teema on meil alles tulevikumuusika. Võibolla on siis eestlased harjunud mõttega, poes müüdav liha on niigi hea, et enamik loomi tuleb kodustest majapidamistest, kus nad niigi mahepidamisel on, ja ka enamustes suurfarmides ja majandites käivad lehmad õues aasa peal jalutamas (kuigi tegelikult ei tea keegi, kui palju neile jõusööta antakse vms). Aga tänapäeval pole ju isegi see kindel, et poes müüdav liha Eestist pärit on. Ja et kust ta siis pärit on ja millistes tingimustes kasvanud.
Kui poes on müügil Poolast pärit õunad, siis ikka mõtlen, kas nad on sealtsamast E67 maantee-äärsest õunakasvatusest näituseks, või kuskilt vaiksema liiklusega kohast, ja et milliste väetiste ja mürkidega neid turgutatakse. Samas, õun vähemalt ei võta endale raskmetalle sisse, küll aga peaks seda minu andmetel tegema viinamari. Ja siis vaadake Euroopas ringi sõites, kui palju on kiirteede ääres viinamarjakasvandusi...
Ja siis mõtledki, et huvitav, kumb see siis täpselt kasulikum on, kas jätta kõik need tervislikud puu-ja köögiviljad söömata või et kui tervislikud nad täpselt on.
Siiani olen ikkagi ostnud ja loodan, et kasu on suurem kui kahju.

Unetule ööle järgneb soodaefektiga päev

2006-11-15T14:59:00.000+02:00

Jälle ei suutnud ma oma näppe kohvitassist eemal hoida ja karistus oli kerge tulema - juba õhtul tundsin, et süda tuksub ja et vist tuleb uneta öö. Magada sain nii 3 tundi. Jube vähe ikka. Ma alati õhtul arvestan, mitu tundi ma magada saan - kui just ei pea kuskile minema. Aga nagu kiuste on mu unetusehood langenud alati ajale, kui pean hommikul vara tööle minema.
Äkki see on mingi varajase ärkamise kõrvalmõju. Ma üldse ei imestaks, kui see nii oleks. Reikopi lugu teavad vist kõik. Mina õnneks ei pea igal hommikul vara tõusma, kuid ma tunnen päris mitut, kes on seda juba aastaid teinud. Au neile, sest igaüks seda välja ei kannataks.
Igatahes on olnud üpris mõttetu päev ja põhitegevuseks tundide lugemine, et saaaaaaaks juba koooooju ja voodisse. Õnneks ei kesta minu unetusehood kunagi kauem kui üks öö ja tavaliselt põhjustavad neid:
*kohvijoomine pärast kella kolme
*rohkem kui kolme tassi rohelise tee joomine õhtupoolikul
*täiskuu

Lasteootamise ajal olin ka tihti unetu. Mitte isegi halva unega, nagu täiskuu ajal, vaid lihtsalt erk nagu põrsas, keset ööd, tee, mis tahad.

Unetüübilt olen ma olude sunnil kanaks hakanud öökull. Ehk et hommikune uni on parim. Aga õhtuti pean end magama sundima, kuna ma pedantselt jälgin, et saaksin vähemalt 7 tundi magada. Parem, kui 8. Samas on ka varahommikuti tore varakult ärgata, eriti suviti, kui on valge. Tundub, et elu paneb ise kõik paika, kuna ma ei peagi enam end vabadel hommikutel väga ärkama sundima - see tuleb kuidagi iseenesest, organism ei vaja vanuse kasvades enam niipalju puhkust. Kooli ajal oli küll väga raske. Aga siis sai vähemalt nädalavahetustel kaua magada, ikka nii 10-11ni välja. Praegu poleks see kuidagi mõeldav - esiteks lapsed ei lase ja teiseks pole undki:)
Aga jah, ainus asi, millest ma täna suudan enamvähem selgelt mõelda, on magamine. Ja kõik sellega seonduv.
Huvitav, kas ma pean oma lubadust minna täna kell pool 8 magama, või vähemalt voodisse lugema?

Ei mahu minu pähe

2006-11-14T11:24:00.000+02:00

... et miks oli Liis Tappo-Treialil vaja keskerakonnastuda? Tuli niisugune tungiv soov ühel hetkel hakata perepoliitikat ajama ja ükski teine partei ei teinud koostööpakkumist??? Et isegi oodatav meedia negatiivne reaktsioon ei loe? Nohh, lahe, et meil vähemalt üks partei on selline selgeltnägijavõimetega ja tabas Liisi kutsumuse ära. Nägi ka muu hulgas ära, et Liisi mehel on ka tekkinud vastpandamatu soov hakata oma teadmisi nõunikuna jagama. Enno Tammel on muidugi ka lahedad põhjendused Treiali töölevõtmise kohta - ta on mu klassivend!!! Halleluuja.
Nüüd jääme siis ootama, palju hääli Lääne-Virumaa /või kus ta ka ei kandideeriks/ rahvas Liisile annab kevadistel valimistel. Kui Keskerakond ühe mandaadi sealt Liisi tõttu juurde peaks saama, äkki saab Rene ka ametikõrgendust, näiteks nõunikust linnaosavanemaks. Ja siis saab Liis hakata oma perepoliitikat ellu viima. Tema perepoliitika põhitees on, nagu ma aru sain - emapalka kõigile võrdselt! Ja need naiivid, kes arvavad, et Liis tahaks kõigile maksimaalset emapalka maksta, eksivad valusasti! Liis võib seda ju isegi tahta, aga sel juhul ei jääks Keskerakonnal raha pensionäridele hinnatõusu kompenseerimiseks ja teatripiletite kinnimaksmiseks. Ei, emapalka hakkame siis kõik võrdselt ja vähe saama. Liis arvab, et lapsed on kõik võrdsed ja see, kas nende vanemad on töötud või üliõpilased või karjäärinaised, sel pole vahet. Vahet pole tema silmis ka sel, et ühtedel jääks elukvaliteet samaks, teistel aga langeks madalama emapalga puhul oluliselt ning motiveeritus iivet tõsta oleks suhteliselt olematu.
Kuna mina väärtustan emapalka, siis ma pean tõsiselt kaaluma, kas ma ilma selleta sünnitaks kolmanda lapse. Või kas ma sünnitaks, kui ma saaksin poole vähem emapalka kui ma praeguse seaduse järgi võiksin saada.
Kui ma siin paar postitust tagasi koduperenaiste kaitseks sõna võtsin, siis see ei tähenda seda, et ma tahaksin olla ilma kindla sissetulekuta koduperenaine või sõltuda mehe rahakotist. Ja need "poliitikud", kes lühinägelikult arvavad, et mu missioon on iivet tõsta ja samal ajal vaesemalt elada, need eksivad.

Lennult küünlasse kukkunud kärbes

2006-11-13T11:13:00.000+02:00

Esimene luuletus

2006-11-13T11:03:00.000+02:00

Feliksi esimeseks pähejäänud luuletuseks võib tinglikult nimetada raamatut Priidu Talu, mis oli luulevormis ja mis mingil perioodil Feliksi lemmikraamat oli. Me pidime talle seda igal õhtul lugema ja endalgi oli lõpuks selline tunne, et võid silmad kinni ette lugeda:
On varajane hommik, päev algab pärast ööd
ja Priidu talus ootamas on mitmed-setmed tööd.
...
Põrsapere rõõmsalt ruigab, vudib ringi sulus.
Priit emist naerul tervitab: Su töö on tõesti tulus!
On põrsaid lõbus vaadata, Priit viivitaks seal veel.
"Ei, edasi pean minema, ka mul on rõõmus meel!"

Täna hommikul deklameeris pesamuna oma esimese n.ö. luuletuse:

Üki-kaki-kommi-nommi
vanamees hüppas üle pommi
pommist käis üks kõva pauk
vanamees vaatas, püksis auk.
hiired kõdistasid nabast
sina oled mängust vaba!

Seda lugemist kasutavad nad vennaga omavahel päris tihti, näiteks siis, kui tekib erimeelsus teemal: Kes on esimene? Ükskõik, kas siis tegu hambapesu või video vaatamisega, et millist täpselt esimesena vaadata.

Kui ma ise laps olin, siis oli veel üks selline lugemine:
Üks helevalge tuvi lendas üle Inglismaa.
Inglismaa oli lukku pandud, luku võti katki murtud...
ja edasi enam ei mäletagi...:)

Nii, meelde tuli ikkagi!
Lõpeb nii:
Mitu seppa peab seda parandama,
seda ütled sina, tatinina!

Aga kas vahepeal oli veel midagi...no see enam ei meenu:)

Ma tegin piruka

2006-11-12T11:29:00.000+02:00

Tegelikult sündis see pirukas minu ja Hr. Abikaasa koostööna. Hr. Abikaasa roll oli peamiselt toetada moraalselt, mängida köögikombaini ning hiljem olla taimeri eest, ehk siis õiendada teemal: "Kas keegi seda pirukat ka vaatab??? Kas see pirukas on seal ahjus juba põhja kõrbenud???"
Idee tekkis sellest, et ma ostsin ajakirja Kööginurk, kus sees olid väga lahedad retseptid ja muuhulgas šampinjonikotlettide oma. Ostsin kohe šampinjonid ära, siis aga jäi silma alla soolase muretaigna pakk ja haarasin sellegi. Et kotlettide asemel võib ju väga vabalt teha šampinjonipiruka.
No ja siis tegimegi. Praadisime tükeldatud šampinjonid ja sibula ära, sekka peterselli, küüslauku, hallitusjuustu ja pirnitükke(need viimased on inspireeritud kunagisest Kajaka pirni ja hallitusjuustupirukast). Segu kallasime eelküpsetatud muretaignapõhjale. Peale ladusime prosciuttot, tomatilõike, neile pipart puistasime, basiilikulehti asetasime ning mozarellatükkidega katsime. Kõige lõpuks kallasin peale ka natuke muna-piimasegu, mis põhimõtteliselt oli kavas kallata enne tomatitükkide jms lisamist, kuid midagi hullu sest ei olnud, et alles lõpus see meelde tuli. Ära küpsetasime, ahjust õigeaegselt välja võtsime ja koheselt ka pool sellest nahka pistsime. Pool jäi tänaseks isadepäevahommikusöögiks!

Uih

2006-11-11T16:33:00.000+02:00

Mõtlesin, et hakkaks laste sünnipäevaks mängutuba broneerima ja mis mina üllatusega avastan: hind on aastaga täpselt 1000 krooni võrra tõusnud!
Aga samas saan ma selle 1000 krooni linnavalitsuselt teise lapse sünnipäevatoetusena tagasi... mis sest, et natukene hiljem...
Ja koju nii palju rahvast ei mahuks. Ja mängutoas on neil kõigil mõnusam möllata, nii suurematel kui väiksematel. Ja koristama ka ei pea. Ja kõik lähevad õigel ajal koju:)

Kalevi kommid

2006-11-10T11:00:00.000+02:00

Kristi Vainküla kirjutas oma Sl ÕL päevakommentaaris (või kuidas seda ka ei kutsutaks), et ta teab põhimõttekindlaid inimesi, kes ei osta Kalevi komme ja Tere piima. Mina tean ka. Minu oma abikaasa on selline. Balteco vannide ja vannitoamööbli suhtes oli ta ka täiesti tõrges, kuna tema ei tahtvat kommar Enn-Arno Sillari taskuid täita. Aga õnneks need Balteco vannid ja mööbel nii head ka ei olnud, et mingi kahjutunne nende mittesaamisest hinge oleks jäänud. Samas Kalevi kommide pärast on mul natuke kahju. Isegi mitte niiväga kommide pärast, Kamatahvel on see, mida vahest tahaks kohe mittu tükki järjest ära süüa. Hr. abikaasa sööb ise seda ka väga hea meelega, aga raha pole nõus selle eest välja käima. Kui mina ostan, siis on ok. Õnneks pole mu magusanälg siiski eriti suur ja šoksi ostan umbes korra kahe kuu tagant, kui sedagi. Kalevi šoksid ON head. Mu ema on eluaeg Kalevis töötanud. Pealegi on meie teadvuses väga sügaval loosung "Eelista Eestimaist!" Ja nüüd korraga ei saa me seda mingi ebaeetilise ärimehe pärast teha. Fui, ma ütlen.
Kui Kruudal naine surma sai, siis mul oli temast inimlikult kahju. Aga nüüd selle viimase, rabakujundamise skandaali järel tundub, et pätt jääb pätiks. Midagi teha pole, on sul taskus miljon või mitte, mats on mats. Meenutab Värnikut väheke...

Ja siis veel Veskimägi sinna otsa. Ma ei saa üldse aru, kui sa oled miljonär, mis mõnu pakub inimesele elada kohas, kus on kõrvuti külg-külje kõrval 4 ühesugust (ja ühesuguselt koledat) maja? Kus su krundi pealt läheb läbi jalgrada ja sa tead, et selle rajaga tuleb veel jama? Või siis ongi need sellist tüüpi inimesed, kes arvavad kangekaelsest, et raha eest saab kõike... Ja siis sa paned oma majale ümber kõige tavalisema ja koledama võrkaia ja istutad selle täis tavalisi elupuid, nimetades seda iluaiaks. Nohh, miljonärid peaksid ikka enamaks võimelised olema. Ja selle "enama" all ma ei mõtle seda, mis Kruuda tegi, et kui sul on täitsa korraliku suurusega krunt, siis tundub sulle ühel hetkel, et sul on enam vaja ja sa lähed ja võtad selle oma aia tagant. Ma ei kujuta ette, milline see Kruuda krunt praegu välja näeb, aga varem ma mõtlesin küll, et Tallinna linnas on raske ilusamat kohta leida - künka peal asuv maja, kust on kena vaade allpool asuvale metsaservale, kus metskitsedki käivad. Ja siis on tal sellestki vähe... Aga äkki oleks Lollidemaa sobiv koht? Vaade kilomeetrite ulatuses ja ei ühtki puud...

Koduperenaised ja nende mõjuvõim

2006-11-09T12:00:00.000+02:00

Ematehniku blogist sattusin Tuulelohelennu mõtteavalduse kommentaare lugema.

Ja mis mul nagu kergelt harja roosaks ajas, oli see, et käsitööd seostati automaatselt koduperenaistega. Internet ei ole muidugi ammu enam anonüümne, kuid tekib siiski huvi, kas kuskil peetakse mingeid andmebaase vms, kust statistiliselt nähtub, millise käsitööblogi omanik on koduperenaine ja kes mitte... Ja et kas nagu koduperenaistel siis muud muffigi teha ei ole, kui vaid varrast keerutada ja grupeeringut moodustada, et salaplaane pidada, kuis internet üle võtta?
Miks alahinnatakse töötavate naiste võimet käsitööd teha? Olgu see töökoht siis kodus või kabinetis, vabrikus või kaubanduskeskuses - mis vahet seal on, töö on töö.
Väideti, et koduperenaine ei ole ometi sõimusõna?! Nohh, kui te seda sõna kuulete, siis milline naisetüüp teil kõigepealt silme ette tuleb? Kas salkus juustega dressides depressioonis kiunuv ja näägutav ülekaalus lohvakas ja laialivalguv, kaasaandeks kisav titt või mitu? Või mukitud maniküüritud, isegi kunstküüntega soovitavalt, moekas tikk-kontsadel (vananev) beib, kes oma päevi šopates ja spordiklubisid väisates veedab?
Või on koduperenaine nagu iga teinegi meie seast? Mis sest, et tal karjääri pole? Töökohast rääkimata. /See, et paljud naised koduperenaiseametis vaid ajutiselt on, jäetakse üldse kahe silma vahele./ Aga kui "päris tööd" pole, siis on selge, et inimene on laisk ega viitsi endale tööd otsida. Mis seal muud ikka olla saab... Öelge, et selline stereotüüp pole tõsi...
Aga nüüd on härrased avastanud, et on üks kamp naisi, kes käivad internetis. Kirjutavad blogisid. Ja mul on selline kuri kahtlus, et seda tahetakse kohe hakata ära kasutama. Hetkel ma täitsa kahetsen, et ma oma blogi kunagi blog.tr.-sse lisasin. Sest kohta, kus selle saaks ise sealt kenasti maha võtta, kahjuks pole. Tuleb ise hakata meilima, ja siis vast... Ja miks ma kahetsen - mulle näiteks ei meeldi, et kui news.tr.ee-s on mingi uudis näiteks "Meeleheitel Koduperenaistest", siis tuuakse sinna viitena ära seesama jutuke minu blogist, kuna siin on koduperenaistest juttu. Ja see viitamine on tegelikult üsna vägivaldne, kuna põhimõtteliselt ei pruugi mu blogis koduperenaistest üldse juttugi olla, aga kui ma seda sõna kasutanud olen, tuleb ka viide.
Nohh, võiks ju nüüd küsida, et mida ma siis põen, ise tegin blogi, ise tahtsin internetti hõlvata, aga kui nüüd keegi mind selles aitab - tõsi küll, ilma minu käest luba küsimata - aga kas peakski? - siis hakkan sõrgi vastu ajama. Aga noh, eks igalühel ole oma piir, ja teiseks, ma kahtlustan, et seda tehakse kommertseesmärkidel.

Nii. Aga nüüd ma lähen kuduma, ma arvan. Arvake siis pealegi, et ma koduperenaine olen. Mul on ju lapsed ka, eksole, veel üks põhjus minus koduperenaist kahtlustada.

Mõttetera

2006-11-07T14:03:00.000+02:00

Täna ütles just sõbranna väga huvitava mõtte, mida ta olevat kuskilt lugenud: et kui inimene on negatiivse mõtlemisega, siis pole vaja end vägisi positiivselt mõtlejaks sundida.
Selles mõttes on see mulle tuttav tunne, et kui ma kurb olen, ega siis ikka vägisi rõõmsaks ei saa, ennem tuleb ikka peatäis ära nutta.
Ja siis meenus mulle kohe üks läbinisti negatiivne blogi, mille omanikule ka ei meeldi, kui teda püütakse positiivseks aidata. Samas nagu tundub, et ta ikkagi tahaks end natukene muuta, kui ta ühest teatud organisatsioonist abi kavatseb otsima minna.
Ja siis ma mõtlesin välja, et kuigi ma poleks seda enda kohta osanud tunnistada, olengi ma positiivse mõtlemisega ehk optimist. Mitte, et mul oleks kerge elu olnud või midagi. Või nohh, ütleme pigem, et eluaastad 5-22 polnud väga kerged. Aga siiski oli väga õnnelikke momente. Ja kui ma lapsepõlves olin täielik introvert, siis keskkoolis sai minust ekstravert. Kuigi ma pole mingi ekstra suurepärane suhtleja ja tutvustelooja siiamaani.
Positiivse ellusuhtumisega on minu meelest kuidagi kergem elada.
Võibolla on see sellest, et mu vanaema oli allaheitlik ja negatiivse mõtlemisega? Või et teine vanaema muretses pidevalt asjade pärast, mida ta muuta ei suutnud? Noh, ta palus Jumalat, lootes, et Jumal muudab... Aga Jumalal olid ses osas teised plaanid.
Mitte, et ma nüüd üldse ei muretseks, ikka inimene vahel muretseb.
Ma mõtlen, et kui inimene näeb kogu elu raske ja masendavana, mis mõnu tal üldse elada on... Samas on pessimisti elu kergem, kui ta ei pea pidevalt pettuma, kuna oskab kõik halva enda jaoks ette mõelda, kui aga tuleb kergem variant, siis rõõmustab:)
Täitsa huvitav kohe, millest see optimism ja pessimism tulevad... äkki tähtkujust?

Veidi hiljem: Teine sõbrants mõtles kah selle jutu põhjal, kuhu end liigitada. Jõudis otsusele, et on vahel optimist, vahel ka valus pessimist, kuid mida aeg edasi, seda vähem. Koos jõudsime järeldusele, et optimism ja pessimism nagu ka kõik muu ei saa esineda 100%-liselt ühel indiviidil.
Leidsime ka, et üks kategooria lisandub veel - pohhuism:) Ja et paljudel juhtudel on keeruline vahet teha, on see nüüd optimism või pohhuism. Aga kui sa mingit asja hinge ei võta ja oskad selle suhtes ükskõikseks jääda, seda võib vist ikkagi optimismi alla liigitada.
Või siis nagu ütleb 6-aastane Maria tänases "lapsesuu" junkmeilis - Alguses saad rakuks, siis saad lapseks, siis saad emaks, siis saad
vanaemaks, siis saad vanavanaemaks ja siis saad vanavanavanaemaks. Lõpuks on savi.

Mees ja tema parem käsi

2006-11-06T16:52:00.000+02:00

Täna oli tõesti üks "tore" uudis.
Ma arvan, et põhjendamatult pole teda nüüd küll keegi keegi solvanud ja kannatas ta oma sõnul pigem enne seda, kui ta oma üllitisi nii blogis kui ka ajakirjanduses avaldama hakkas. Omamoodi meesõiguslane selline... Kuid mis tema "mehe au ja hea nime teotamisse" puutub, siis peaks meeskodanik pilgu pöörama oma parema (või vasakukäelisuse korral vasaku) käe poole, mis igasugu tõe avaldamise sildi all ta väidetavast heast nimest paraku palju järele ei jätnud, kuna ükski hea nimega ja autunnet omav kodanik ei kirjelda avalikult, kuidas ta end sõrmega tagumise kehaõõnsuse kaudu rahuldab. Kuidas ta abielus olles prostituutidega ringi aeleb. Kuidas ... misiganes.
Ah et keegi ei taha enam tööle võtta või? No shit, ma imestan, et leidus veel keegi, kes teda abikaasaks julges võtta.

Kordamine on tarkuse ema

2006-11-06T11:54:00.000+02:00

Korrata tahaks veelkord seda mõtet, et mis glamuuri saab meie kliimas üleüldse olla? Täna ma mõtlesin oma soojaksköetud toas, et olen šikk ja selga panen seeliku ja õhema talvemantli ja kampsunit ma selle alla mingis eriti kummalises meeltesegaduse hoos ei hakanud panema - sest kui teised saavad tööl käia ilma kampsunita, üks isegi lühikeste varrukatega, mida mina siis kogu aeg nagu kubujuss olen... Autoakent jääst puhtaks kraapides veel korraks mõtlesin, et läheks ikka tuppa tagasi ja tooks kampsuni igaks juhuks, aga no ei viitsind nagu. Üldse inimene ei mõtle sellele, et töö juures on tuba 6 suure aknaga ja kahtlase väärtusega konditsioneer, millest kunagi ei saa aru, kas ta töötab või mitte. Siis pole imestada, miks mul kogu hommiku kummitab fraas pophitist Paradiisisaarel: "Kuradi külm on, kuradi-kuradi külm on...!" Pisut päästab laua all olev elektriradikas. Aga ütleme nii, et edaspidise talve märksõna on kindlasti kampsun. Mida paksem, seda kasulikum tervisele. Olgu mis on, aga ma kavatsen anda kõik selleks, et terve püsida.
Üldse on kerge selliste ilmadega masekasse sattuda, ilm iseenesest ju kena toast vaadatuna - nii rõve, et tundub oma jubeduses täiuslik. Ja autojuhid võtavad end kokku ja sõidavad vähe korralikumalt. Viimasel ajal tundub küll, et ei möödu enam päevagi mõne raske avariita:(
See on väga raske. Kui see sind lähedalt riivab. Ja sa loodad, kui veel on põhjust loota, ja sa ei usu, et see juhtus. Et kuidas see sai juhtuda? Elusa ja terve ja elujanuse inimesega nii ju ei juhtu. Ma räägin oma sõbrast, kellega juhtus autoõnnetus, ja ta suri mõned päevad hiljem. Ja see tegi tuimaks. Et enam ei taha neid mõtteid mõelda. Ja mis seal ongi niiväga mõelda. Võid jälle sest rääkida ja tahadki rääkida, ükskõik, kas siis mäletamiseks või mälestamiseks või iseenda teraapiaks. Ja võid esitada retoorilisi küsimusi, kumb on parem, kas hukkuda noorena või rauga ja voodihaigena surra või mismoodi... Aga et oli inimene ja siis enam pole. Ei taha ikkagi pähe mahtuda. Siiani. Aga mingil määral lepid sellega /valikut ju pole.../ ja enam ei ole nii südantlõhestavalt kurb.

Kassiabi

2006-11-03T10:53:00.000+02:00

Kassiabi on selline tore koht, kust saab endale kassi.

Oma esimese isikliku kassi sain ma aastal 2000 kuulutuse peale. Ma teadsin, et tahan musta kassi, ja siis leidsingi Soovist sellise kuulutuse ja läksime kohale. Kassipoegi oli seal kodus vähemalt 5, kusjuures kõik olid siiami välimusega - hallid mustade käppade, sabade ja maskidega. Ühe kassi hüüdnimi oli Mandariin - tema oli selline suur ja kohev. Ta oli nähtavasti isane. Mina tahtsin ka isast kassi, ja oma "kogenud zooloogi silmaga" arvasin, et ka see kassipoeg, kes esimesena meie juurde tuli, on isane. Tema peremees arvas küll, et isegi loomaarstid ei tee nii väikestel kassidel vahet, ons ta emane või isane. See muidugi julgustas meid kõvasti - noh, põhimõtteliselt oli selleks ajaks neid karvakerasid imetledes üsna poogen, on ta emane või isane ja ausalt öeldes, ega sel eriti suurt vahet olegi. Meie kass kandis tööpealkirja Kraana - sabaots kenasti nurga all nagu kraananool. Meie panime talle muidugi korralikuma nime, Frodo, ikka endiselt heas usus, et tegemist on isasega. See usk haihtus meil esimesel loomaarstikülastusel, kus kiisukese vaktsineerimispassi kirjutati Frodo, female. Arsti juures käitus
Frodo nagu tõeline metslane, puges riiuli taha peitu ja hiljem ründas koledasti mäurates jänesenahast mänguhiirt, otsekui oleks tegemist elu ja surma küsimusega. Kuid vähemalt üks mu soov oli määratud täituma - kiisupojakese vesihall värv hakkas vähehaaval kaduma ja umbes kolme kuuselt oli ta must mis must.
Frodo on mulle väga kallis.
Ja mina olen raudselt kassi-inimene, kuigi mul ka koer on.
Kassid on kõige paremad koduloomad, nad on iseseisvad ja puhtust hoidvad, armsad ja ägedad. Nad püüavad hiiri - see on ka proosaline põhjus, miks me üldse kassi võtsime, me kolisime oma majja ja ühel õhtul avastasime, et meiega koos vaatab telekat ka üks hiir.
Igatahes, Kassiabis
on kasse igale maitsele. Valige välja ja ... nii lihtsalt käibki üks heategu. Eriti tore on vaadata albumit "kodu leidnud kassid":).
Kassiomanikele aga äratundmisrõõmu.

2006-11-02T15:40:00.000+02:00

Vaadates ja imetledes Ematehniku altvaates valget kassi, ei saa ma muidu, kui enda kassist ka üks pildike lisada. See pole küll altvaates, kuid on niisama selline eriline ja unenäoline, ehk siis must kass vastu akent pildistatuna:)

Võimetu viha

2006-11-02T12:29:00.000+02:00

Või millised tunded veel tekivad, kui seda juttu lugeda?

Ma olen põhimõtteliselt surmanuhtluse vastane. Aga mulle meeldiks mõndasid idioote lasta avalikult piitsutada - pedofiile näiteks.
Mida ma laseks selle värdjast uskliku "pereisaga" teha... Kõige lahedam oleks muidugi panna ta koos elama mingi ateistliku feministist tulehargiga, kellele oleks antud õigus teda igapäevaselt elektrišokiga alandada.
Noh, unistada ju võib, tegelikkuses ei saa ei avalik piitsutamine ega ka igasugu muud füüsilise karistamise variandid meie riigis kunagi teoks. Mõnes mõttes on see ka hea. Sest alati tekiks küsimus, kust leida timukaid? Ja et milline oleks siis nende timukate endi vaimne seisund.

Seega, miks ei ole sellist ilmselgelt vaimuhaiget meest pikaks ajaks hullumajja pandud? Või kinnimajja? Lapse löömine peaks me riigis olema ju kuritegu?

Teine lumi

2006-11-02T08:47:00.000+02:00

Kui esimene lumi sadas maha teisipäeval üsnagi rahumeelselt, siis teine tuli korraliku tuisuna. Eile pärastlõunast alates hakkas juba pihta ja kestis öö läbi, hommikul oli auto kõrvale korralik 30cm hang tuisanud. Ja lumi oli veel eile selline raske ja kitjas. Tegelikult mul vedas, et ma ikkagi autoukse lahti sain, see oli osaliselt kinni külmunud.
Ilmateade lubab tuisku nädala lõpuni, eks siis näe. Hetkel eriti ei saja.
Feliks oli muidugi väga õnnelik, juba esmaspäeval lasteaeda minnes nuhutas ta uksel õhku ja arvas, et talvelõhn on! Ühtlasi on ta väga elevil, et lund on. Tal on kindel kavatsus ehitada aeda lumelinn, milles on rohkelt koera kempsupotte... nimelt meeldib me koerale lumememmesid tähistada...

Aga üldiselt mul tuli pähe järjekordne moesoovitus:)
Ehk siis: siinses kliimas ei saa mingit üleriiete moodi põhimõtteliselt jälgida. Enda tervisele ja üldisele mugavusele mõeldes on kõige kasulikum riietuda tagumikku katvasse paksemasse vihmakindlamast materjalist jopesse, millel kindlasti ka sügav kapuuts ja kõrge kaelus peaks olema. Ühtlasi ei näe ma mingit mõtet kõrge kontsaga saabastel. Saapad peavad olema madalad ja veekindlad - alles paar päeva tagasi tuli mul ukerdada pahkluuni lombis, kuna see lihtsalt oli tänavale auto ukse ette tekkinud.
Eks ju võivad olla ka ühed kontsakad - millegipärast seostub igasugune naiselik edevus ja glamuur ikkagi kontsadega... aga neid ei tasuks siiski üle ekspluateerida - kord nädalas väljas käia on ok, iga päev tööl käia aga... eriti veel kui autot ei ole...eriti kui veel libe on...ja sulalumi... Jah, kontsad pole minu jaoks...

Paar nippi kah: kui värskelt värvitud küünel läheb lakk kortsu või saab väiksemaid vigastusi, võib seda iseenda keelega proovida siluda. Käisin nimelt teisipäeval maniküüris ja maniküürija, hea inimene, jagas soovitust:) Ühtlasi sain endale elu esimese küünemaalingu, kuna suutsin ühel küünel laki nii kortsu tõmmata, et isegi keelega silumine ei aidanud enam, maaling seevastu maskeeris suurepäraselt.

Ja teinegi asi, mida ma varem ei teadnud - goretex saabastega ei tohi kanda 100% villaseid ega 100%puuvillaseid sokke. Villakiud ajavad goretexi umbe ja puuvillasega hakkavad jalad külmetama, kuna jalgade higistamise puhul ei kao vedelik saapa seest kuskile. Goretex saapaga tuleb seega kanda segakiust sokke-sukki või osta spetsiaalsed goretex-sokid.

Vott.

Pisike ohkimine hinnateemal

2006-11-01T12:50:00.000+02:00

See on ikka täitsa lõpp, mis toimub kinnisvarahindadega:O!!!
Alles see oli, kui 3 miljonit Nõmme maja eest tundus üüratu hingehind. Nüüd maksab maja Keilas 3.3 miljonit. Kusjuures minu arusaamist mööda on see põhimõtteliselt krundi hind, krunt on 2612m2 ja sel krundil on 67m2 3-toaline elumaja, mis näeb üsna mõttetu välja, eterniitkatus ja telliskivisein...
Suvila Haabneemes Melba tee, 65m2, kuid krunt 1089 m2 2,7 miljonit...
Maja teine korrus Nõmmel, 45m2 (!!!) vajab renoveerimist, 1 150 000.-
2-toaline korter 2 miljonit, kolmetoaline korter 3 miljonit...

Päris jube ikka... Ostja seisukohalt jube. Müüjatel muidugi hea põli...

Loomadest

2006-11-01T08:46:00.000+02:00

Istusime eile õhtul söögilaua taga, kui meie hundikoer vinguma hakkas. Loomakene pressib end nüüd igal võimalusel tuppa, kuna keegi enam eriti õues ei käi ja temaga palli ei mängi, koer aga tahab tunda end ka perekonnaliikmena. Selliste jäledate koerailmadega, nagu eile oli, see tavaliselt tal ka õnnestub. Ja noh, vingub siis ja mina kohe ei taibanud, mis siis nüüd - süüa nagu äsja sai, vett tal on, alles õuest tulnud, kas keegi tuli vms, et mis siis nüüd. Ja Feliks teatab muretult: "Ma sain aru, mis ta ütles. Ta tahab õue minna."
Nii oligi.

Koeral on muidugi esimene asi, mis tuppasaades vaja koheselt korda saata, kassi toidukausi tühjendamine. Ja nüüd, pärast nende 5-aastast kooselu on ta lõpuks taibanud, et ka veeklaas on kassi jagu. Nii et nüüd tühjendatakse see ka ära.
Hommikuti, kui mul tööpäevad on ja pean varakult ärkama, ja kui koer juhtub toas olema, siis nad on üllatavalt rahumeelsed. Magavad poolemeetrise vahega, kass voodiotsal ja koer kohe seal all põrandal. Haigutavad uimaselt ja vahivad üksteist külma kõhuga.
Muidu käib neil pidev kisma, koeral on vist põnev, kui kass eest ära jookseb; kass aga hoiab koeraga jäika distantsi, ei mingit nuuskimist, ei mingit vaikelu ega üksteise kaisus magamist - fui! Kui koera võtsime, oli kass aastane, ja esimesest päevast peale on neil suhted samad olnud, kuigi koer oli siis alles paarikuune mütakas ja kass emane, et oleks võinud ju loomalapsest tal kahju hakata, aga ei, kus sellega... Ikka on vaja turtsuda ja uriseda ja koeral eest ära joosta, kuskile kõrgemale, kapi peale või laua alumisele riiulile, kust siis hea käpaga togida. Lausa lajatada, nii et koeral koonus küünetükid kinni - need tükid, mis kassidel küüne kõrvalt nö kooruvad.
Aias on aga koer peremees ja ega kassil oma aias pikka pidu pole, kohe joostakse naabrite elupuuhekki varjule. Sealt siis aia vahelt sisistab ja taob koera käpaga. Ükskord juhtusin nägema isegi, kuidas nad omamoodi mängisid - jooksid mõlemad piki aeda edasi-tagasi, üks ühel ja teine teisel, ohutumal pool aeda ja nii mitu korda. Tavaliselt kass ikka paneb minema. Paar korda on ta oma naabri aeda jooksmisega ka hiljaks jäänud, ja siis on tohuvabohu lahti - mina kardan, et koer sööb kassi ära, kass on vapšee paanikas ja sahmib ringi, koeral saba selgas rõngas... Viimasel ajal ma olen ikkagi aru saanud, et koer ei hammusta teda, vaid lihtsalt togib ninaga, et nohh, pane nüüd jooksu!
Kui me kassil veel pojad olid, oli koer neile poegadele väga sõber, lakkus neid ja uuris huvitatult. Kass aga oli muidugi nagu hullem emalõvi, ainult ründas koera rinnaga.
Nüüd käib Feliks juba pikemat aega pinda, et tal oleks oma kassi vaja.
Vahepeal ma juba suhtlesin varjupaiga inimestega, aga ei leidnud sellist kassipoega, nagu tahtsin - erilist, nt kilpkonnavärvi. Ja siis ei sobinud Feliksile selline nagu mulle ja üleüldse, ma ei olegi siiani aru saanud, milline talle sobiks, mis värvi see kassipoeg olema peaks. Vastasel juhul, kui värv ei sobi, on äkki nii nagu koeragagi, et kui koer ei lase palli mängida või väravast sõprade sõpru sisse, ütleb poiss: "Müüme koera maha!" Mina siis alati selgitan, et: "Omasid me ei müü!", ja et keegi ei tahaks siis ka seda koera, kui talle peale maksta.
Aga kõige suurem mure on mul ikkagi seoses enda kassiga, kes on parimas eas, ehk 6-aastane, kuidas tema uude kassi suhtuks.
See meenutab natukene neid tundeid, kui teist last ootasin, ega osanud ette kujutada, et ma peaksin teda KA armastama hakkama:) Tundus olema täiesti võimatu tundeid ja armastust laste vahel jagada ...

Ei enam sallita saa

2006-10-30T12:52:00.000+02:00

Neljapäeval pidavat koguni tuiskama hakkama. Mina olen aga juba septembrist saadik salle kudunud ja tõesti-tõesti, mõne ka valmis saanud. Ühe koguni ära kinkinud.
Niisiis, punasekirju salli ma otsustasin endale jätta. Seda ma kudusin Sloveenia-reisi ajal ja seal on ilusad mälestused sisse kootud:)Lõng Novita Aino.
Oranžides toonides sallil on kasutatud Harrietist saadud kirjut Cortinat ja tumeoranži Jil`i, karvane on Angel - ei vähem ega rohkem!!! - ostetud Müürivahe lõngapoest. Muster sama umbes, mis Kajaka kolmnurksallilgi.

Mehed, õrnem sugu

2006-10-28T14:29:00.000+03:00

Viimasel ajal võtab kahtlaselt tihti ajakirjanduses sõna meestearst Margus Punab. Tegemist on kahtlemata meeste vandenõuga naiste vastu, kuna kui ma ise oleksin mees, meeldiks mulle ka väga dr. Punabi jutt.

..."Naised, ärge näägutage oma meeste kallal, kui mees tuleb töölt, on ta väsinud ja ta peaks siis saama rahulikult diivanil ajalehega lõdvestuda..." - Midagi taolist ta jutlustab. Tänases Postimehes aga teatab juba vähe leebemalt: "See võib olla ka kodune suhtlemine, lapsega mängimine. Kuid selleks ei tohiks olla kohustust ega survet. Peab olema vaba ja lõtv, umbes nagu magamise ajal. Vähemalt pool tundi pärast tööpäeva peab kindlasti leidma aega, et end täielikult lõdvaks lasta. Selle võtan igal juhul. Ilma selle asjata oleksin ammu surnud.... "

No lahe. Mina ei saa aru, kuidas siis saab nii olla, et nii ongi. Kusjuures, pange tähele - kutil on kolm last! Ma ütleksin - vaene naine! Vaesed kõik naised, kes on ju tegelikult pikast tööpäevast sama väsinud, kuid kellel lihtsalt ei tule mõttessegi töölt tulles lastest üle astuda, diivanile viskuda ja mitte tunda kohustust laste ja majapidamisega tegeleda.

Või lükkad õhtusöögi tegemise veel pool tundi edasi?
Las need toidukotid vedeleda niikaua nurgas ja sulagu pealegi need pelmeenid niikaua kotis üles, mingu piim pealegi hapuks.
Ahh, poole tunniga vist ei lähe?
Las nühib näljane kass su sääri, küll kannatab veel pool tundi.
Lasteaiamuljetega palun mind mitte tüüdata!
Ma vajan rahu.
Tahad juua? Ei saa, ma puhkan.
Kallasid joogi maha?
Las olla, kakerda pealegi seal sees, ma puhkan.
Jne.

Miks on nii, et meeste arvates on nende aeg tähtsam ja olulisem kui naiste oma?
Et teenivad raha, jah?

Aga mida sa teed neist lastest siis, kui sul on vaja peale tööpäeva lõppu puhata? Elu enne lapsi oli ju nagu lillepidu - muudkui puhkasid, ja mitte ainult pool tundi, vaid terve õhtu...
Olid ajad, ahh? Ja raha oli ka rohkem.

Tegelikult on meie peres need asjad isegi hästi. Isa tegeleb lastega, teeb süüa ja kui hästi läheb, siis isegi peseb nõusid. Ja ikkagi tundub mulle, et mina teen rohkem. Ja ma ei tea, miks see mulle kuidagi ebaõige tundub. Ju siis ma vajan rohkem tunnustust lihtsalt. Äkki Punab kiidab oma naist kogu aeg? Öeldakse ju, et kiida lolli, loll ajab riigi lõhki:) Ma teeks ka nurisemata kodutöid, kui mind järjekindlalt kiidetaks. Aga kas ma ise ka teisi kiidan? hmm.....

Ma hakkan oma lähedasi rohkem kiitma.

Olen terve ja rõõmus ja täidetud meelerahuga

2006-10-28T12:47:00.000+03:00

Soovin leida õige lahenduse mind vaevavale probleemile.
/Igalühel on mingid probleemid.../

Kui ihkate midagi - kutsuge see oma reaalsusse. Mõelge, et teil on soe kodu, hea auto, piisavalt raha, et tunda ennast vaba ja rahulolevana, et olete edukas kõigis ettevõtmistes, teid ei paina hirmud jne.

Meie soovid realiseeruvad siis, kui need on seotud meie endaga. Teise inimese eest soovimine ei toimi. Näiteks ärge soovige, et teie laps saaks terveks, vaid öelge: "Ma soovin leida oskust, kuidas kõige paremini aidata oma last."

Teie ise peate leidma võtme, kuidas parandada suhet, mitte tahtma, et teine end muudaks. Kõigepealt on vaja muuta iseennast.

Soove võib mõelda, kirjutada paberile või öelda valju häälega. Sõna võnkel on universumit mõjutav jõud.

See jutt on tänases SL Õhtulehes kirjas. Väga kasulik jutt mu meelest, sest see tõesti toimib. Ma olen seda nimetanud enesesugestiooniks ja seni teadnud, et soovides, neis endale sisendatavais lausetes ei tohi olla eitust ega negatiivset sõnumit.
Inimeses endas on peidus tohutud jõud, kuid tihti pole inimesel aimugi, kuidas neid jõudusid enda heaks tööle panna. Näiteks igasugu psühholoogiliste probleemide puhul.
Tihti tundub, et minu probleemides on keegi teine süüdi. Enesearmastus ei luba end süüdistada. Aga äkki ma peaksin tõesti proovima teistsuguseid käitumismalle?
Ma tahan olla rahulik. /Mõni aeg tagasi üht testi tehes ma väitsingi, et olen rahulik.../
Ma tahan vaimselt areneda.
Ma tahan saada paremaks inimeseks.

Juba ma salaja proovin su kingi...

2006-10-27T10:55:00.000+03:00

Silmad märja koha peal

2006-10-26T12:16:00.000+03:00

Mu vanaemal oli kunagi sõbranna Maie, kes oli päris lahe tädi, rääkis mõnusa Peipsi-kandi aktsendiga, mis vene aktsenti meenutas. Ta ütles enda kohta, et tal on "silmad märja koha peal, kuna ta on Alajõe ääres sündinud."
Mu ämm on saarlane, kes on sündinud merest 5 km eemal, ei oska ujuda isegi, aga silmad on sellest hoolimata väga märja koha peal. Alati kui ta meenutab oma lapsepõlve või oma laste lapsepõlve, hakkavad tal pisarad iseenesest jooksma. Põhilugu, mis tal alati silmi niisutab, on selline:
Kui Tarts ja tema noorem vend olid väiksed, siis ema imetas noorimat, kuid Tarts trügis ikka end ema ja imiku vahele ja segas. Ema siis öelnud, et: "Mine ära, kole poiss!" Ja Tarts vastanud, et: "Ei ole kole, ilus poiss olen!"

Susanna on selles mõttes isasse, et kui talle öelda mingi pahanduse puhul, et: "Oo, Susanna, küll sa oled paha tüdruk!" Siis teatab tema muretult silmi volksutades: "Ei ole paha, ma olen ilus tüdruk!"

Mida vanemaks ma saan, seda märjema koha poole hakkavad ka minu silmad minema. Top-kolm, mis mul alati pisarad silmi toob, on A:) lasteaiapeod B.) isamaalised ja patriootilise sisuga teleülekanded C.)saated optimistlikest vanainimestest ja saated lastest, a la laste laulusaated, kui mingid 2-3-sed laulavad või eriti kui neil sassi läheb.

Rasedana ma muidugi nutan ka alati kõikvõimalike asjade peale, ja just selletõttu, et süda läheb härdaks, mitte, et oleks paha tuju või kurb olla.

Eile oli meil lasteaias mardipidu. Esiteks ma tundsin end täieliku luuserina, kuna unustasin fotoka koju. Teised kõik filmisid usinasti ja klõpsutasid... Ja no siis kui juba lapsed tulid saali ja esinema hakkasid, ma ei või... Õnneks ma ikka pisaraid pühkima ei pidanud ja naeratasin eriti laia (ja endale vähe totakana tundunud) ja julgustavat naeratust Suusile, kuna ma kartsin, et ta jookseb kohe mulle sülle, nagu Feliks väiksena armastas teha, vähemalt kolm esimest lasteaiapidu veetis ta kas osaliselt või täielikult minu või issi süles. Suusi on vähe teisest puust, tema lihtsalt seisis liikumatuna sel ajal kui teised laulsid ja igasugu liigutusi tegid. Aga ringis-tantsud tegi kenasti kaasa ja lasi kasvatajal malbelt enda käsi liigutada.
Ja siis vaatad oma last seal, ja nutt tuleb kurku. Tema esimene lasteaiapidu! Ise nii väike, kasvataja tehtud imelikud patsid peas, mask viltu ees...seisab, tõsine ilme näol ja kõht punnis. Ja ma ei teagi, mis mind täpselt nutma ajab, tunded vist:)
Feliks on täpselt minusse. Tal on tunded. Ja neid on palju. Täna hommikul teatab poiss, et: "Ma võtan täna endale vaba päeva lasteaiast, ma olen nii väsinud ja ei taha sinna minna." Kuna mul olid hoopis teised plaanid, arvasin, et tuleb ikka lasteaeda minna. Selle peale pistis mees muidugi röökima, kurvalt-kurvalt ja haledalt ja nohh, selline "mulonendastNIIIkahju" nutt. Muidugi, mul on temast ka kahju. Ja käisidki juba peast läbi mõtted, et "nohh, eks ta ju võiks siia koju ka jääda, vahet ju pole..." Aga samas nagu tekib selline karmi ja kurja ema tunne, kes tõukab oma lapse kurja maailma selleks, et laps selle kurja maailmaga kergemini harjuks ja paremini toime tuleks. Ütlesingi, et pole midagi, ega lasteaed pole mingi naljategemine, seal tuleb ikka kohal käia, ega koolilapsed ei saa enam nii, et "ahh, ma täna kooli ei viitsi minna!" Emme ja issi ka ei saa nii mõelda, et "ahh, ma täna ei viitsi tööle minna..." Tõstsin poisi voodist välja ja riidesse, ja huvitaval kombel ta jättiski üsna varsti nutmise järgi, vist sai aru, et ma olen erakordset otsustavust täis.
See "kurja maailma" jutt tuleneb sellest, et mina lapsena tundsin nii. Et kodu on minu kindlus ja muu maailm on kuri koht. Eks ma üks paras introvert ja hellik olin. Ma ei teagi, kuidas ma ümber olen kasvanud, aga mul on sellest hea meel. Sest maailm ei ole mingi kuri koht, vaid selline, milliseks sa ta ise mõtled.

LOST

2006-10-24T12:54:00.000+03:00

Tänasel teisipäevasel päeval on vägagi kohane kirjutada LOST-ist ja ka ilusatest meestest. Nendest millegipärast keegi eriti ei kirjuta...

LOST on mu viimane konkurentsitu lemmik seriaalimaailmas. Ja ma ei saa aru, miks kõik seda ei vaata, see on minu meelest niivõrd põnev! Hetkel jookseb Kanal 2-st LOST-i teine hooaeg, mul ootab vaatamisjärge 3. hooaja 3. seeria.

Kogu sisu siinkohal oleks vist kerge liialdus ära tuua, seega lühidalt: Austraaliast Sydneyst lendab lennuk Ameerikasse Los Angelesse, seejärel aga ilmnevad tehnilised probleemid, side kaob, lennuk otsustab tagasi pöörduda, kuid murdub ühel hetkel pooleks ja kukub alla meie mõistes paradiisisaarele, ja veel üksikule. Ninaosa lendab ots ees rannaliiva, kusjuures üks mootor käib veel mõnda aega. Täpsemalt öeldes niikaua, kuni üks ringikakerdav ellujäänu sellele liialt lähedale satub, mootorisse imendub ja pritsmetena ümbritsevale sajab.

Neid ringikakerdavaid ellujäänuid on üllatavalt palju, 50 ringis.

Hilisemates osades selgub veel, et lennuki sabaosa kukkus teisele poole saart merre, visuaalselt väga võimas vaatepilt, kus tossav lennukisabaosa pea välgukiirusel merre tuiskab.

Loogiliselt võttes peaks juba ainuüksi kokkupõrkekiirus nii suur olema, et sellest küll eluga keegi pääseda ei tohiks, ometi on sealgi meri nii elusatest kui surnud ulpijatest täis ning enamus elusaid ujub peagi randa, päästes veel keda võimalik.

Mõlemas seltskonnas on inimesi, kes teavad, et lennuk kaldus kursist kõrvale oma 2000 km, ühtegi sidevahendit pole ja päästjaid muidugi ka mitte.

Niisiis, hakkavad need inimesed edasi elama, sest mis neil muud üle jääb. Mõned saavad siiski ka surma, sest saarel elavad verejanulised jääkarud, nähtamatu tapjakoletis, ja teised inimesed, The Others, kes käivad dzhunglis paljajalu ja vaikides, nad on ohtlikud ja neil on lapsed kaasas. Pidevalt juhtub igasugu üleloomulikke intsidente, valitseb peaaegu nagu sõjaseisukord, elu pidevas hirmus ja stressis; samas on ka helgemaid momente. Üldjoontes oleks aga nagu tegemist mingi veidra eksperimendiga.

Minu lemmik selle seriaali värvikate tegelaste hulgast on Sawyer, ehk siis kodanikunimega Josh Holloway. Ta on kindlal esikohal minu isiklikus kuumade meeste edetabelis.

Võrdlus teiste kuumade kuttidega:

Jude Law - Joshil on rohkem juukseid, ta pole eest kiilakas ja ta on pikem ja jõulisem.

Julian McMahon Nip/Tuckist - Joshil on rohkem juukseid ja ta on pikem ja noorem.

George Cloony - see igavese poissmehe maine hakkab tema imagole pikapeale halvasti mõjuma.

Hugh Grant - on muidu lahe sell, aga Joshiga võrreldes on ta nagu eilne päev.

Brad Pitt - neil on Joshiga ühesugune päikeseline naeratus, mis paratamatult põlvist nõrgaks võtab, Joshi oma on siiski kraad kangem. Josh on ka jõulisem, pikem ja tal on äärmiselt seksikas muskulatuur ja rinnakorvi kuju täpselt minu maitsele.

Jääb vaid üle loota, et selle mehe potentsiaalist on aru saanud ka Hollywoodi niiditõmbajad, ning et teda peatselt paljudes uutes (pea)osades väga ägedates filmides näha saab.

Lemmikvärv

2006-10-24T11:35:00.000+03:00

Selline merevärvi roheline on üks mu lemmikumatest toonidest. See on selline toon, mida mõned näevad sinisena, mõned aga rohelisena. Mina kipun alati rohelisena nägema. Kuigi põhimõtteliselt ongi ta selline vahepealne - rohesinine, siniroheline. Mitte kuskil pole sellist värvi jõgesid, järvi ja merd, kui teadagi, Sloveenias ja Horvaatias:) Ma pole lihtsalt mujal käinud ja näinud. Ega Kariibi mere värvil ka suurt viga pole muidugi, kui pilte uurida. Igatahes, kollased ja punased lehed võivad ju ilusad olla, aga minu jaoks tähendavad nad ikkagi karmi reaalsust - talv on tulemas, kõige jäledam aeg, november on alles ees... Vaatame parem sinirohelist merd ja mõtleme ilusatele asjadele ja helgetele aegadele.

Esmaspäev

2006-10-23T10:54:00.000+03:00

Mõnikord mulle esmaspäevad meeldivad. Kui on mõnus väljapuhanud tunne ja olen täis tegutsemisindu... Täna on aga kurk valus, õigemini ninaneel - tüüpiline tundemärk algavast nohust. Öösel ei olnud üldse und, olin pidevalt poolune staadiumis, mingil hetkel tundus, et näen juba ei tea mitmendat tundi üht ja sama unenägu teemal "Tantsud tähtedega", siis jälle mõtlesin, et millal see öö ometi lõpeb... Lõppes nagu arvata oligi siis, kui olin varahommikul magusasse unne langenud, nii umbes 10 minutit enne äratust. Või vähemalt tundus nii...
Ilm on mittemidagiütlev, kuigi isegi üsna soe. See on hea.
Vähemalt midagigi head...
Kere valutab paiguti, kuna meil on nüüd õhtused trennid. Hakkasin enne magamaminekut ükspäev kõhulihaste harjutusi tegema ja poiss sattus sellest suurde vaimustusse. Nüüd teemegi õhtul koos trenni - kõhulihaseid, pikali jalgratast, kätekõverdusi, jalatõsteid, painutusi ... Ja katsu sa mõnel õhtul öelda, et täna ei viitsi! Ma üks õhtu proovisin, aga kui siis Feliks selle peale nutma hakkas, ma enam ei julge. Tavaliselt oli ikka issi see popp kuju, kes pidi lugema õhtuti, nüüd aga öeldakse issile, et ära sina tule, meil on emmega trenn. Höhöhööö!

What Famous Work of Art Are You?

2006-10-22T13:26:00.000+03:00

You Are Best Described By...

Meditative Rose
By Salvadore Dali

What Famous Work of Art Are You?

Kajakalt ahvisin:)

Taluvuspiir

2006-10-21T10:31:00.000+03:00

Taluvuspiir on igal inimesel erinev, teame-teame. Minu isiklik taluvuspiir oleks kõvasti ületatud, kui mind riietanud moekunstnik räägiks ajakirjandusele, et mu figuur ei võimalda väga palju, ning et öösärk, mis kõike varjaks, oleks mulle enam-vähem parim variant. Ning et kui mu kleit oleks vähe laiem olnud, oleksin ma välja näinud nagu väike vanaema. Tere hommikust! Sina oled moekunstnik! See on sinu töö, panna inimesed riidesse nii, et nad näeksid välja oivalised, glamuursed ja šikid! Kui sul see ei õnnestunud, oled sa järelikult ise selles süüdi, mitte kliendi figuur. Paraku on nii, et enamus inimesi omavad figuuri, moelaval kõndivaid riidepuid või sarnase kehaehitusega on meist nii 10-20%. Kui moekunstnik riietab daami rõivastusse, mis mitte ei peida tema figuuri puudusi, vaid toob neid esile, seejärel aga julgeb ajakirjanduses võtta suu täis daami figuuri eripära teemal, ma isegi mitte ei kahtleks enam selle moekunstniku ebaprofessionaalsuses.

Abitselli

2006-10-20T21:13:00.000+03:00

Meie Susanna, kes pole ühelegi oma nukule ise nime pannud, teatas eile, et temal on nüüd Abitselli. Ehk et siis üks pisike beebinukk on nüüd Abitselli. Siis ta küsis meilt Mammaga, kas me ka Abitsellit tahame ja tilgutas meile nuku jalast suhu "abitsellit". Mis iganes see siis ka ei oleks:)
Ise ma arvasin, et ehk on mingid seosed Actimeliga...

Täna teatab laps, et: "Tead, emme, ma käisin täna lasteaias ja seal olid minu vanemad ka!!!" /Noh, tegelikult on ta terve nädala kodune olnud./
Tarmo küsis: "Kas sa tead ka, kes su vanemad on?"
S: "Ei tea!"
T: "Sinu vanemad on emme ja issi!"
S: "Jaa, minu vanemad on emme ja Tarts!"
T: "Ei, ikka emme ja issi! Issi nimi on Tarmo."
S: "Jaa, ja emme mimi on proua Anu!"
Mina: "Aga mis Mamma nimi on?"
S: "Mamma mimi on Mamma!"
Mina: "Ei, Mamma on sel juhul proua Silvia!"
S, täiesti kindlameelselt: "Ei, Mamma on Mamma."

Kusjuures minu selgitused, et proua ei ole nimi, ei näinud vilja kandvat:) Samas kui küsisin, "Kas sina oled siis preili Susanna?", vastas ta, et "Ei, mina olen Susanna!"

Au kuningannale!

2006-10-20T09:27:00.000+03:00

Briti kuninganna Elisabeth II tõusis minu teadvusesse vististi seoses printsess Dianaga. Mingil hetkel tundus mulle, et Elisabeth on kuri, südametu, kalk, konservatiivne... ja Diana oli nagu pühak, keda oma mehe perekonna poolt taga kiusatakse. Camilla näis olevat vastik mõrd, kes Charles`i ja Diana abiellu kiilu vahele lööb ja segab neid täiuslikku õnne nautimast... Oh püha naiivsust, tegelikult nii need asjad muidugi ei olnud. Või siis olid, kuid ei tohi unustada, et igal inimesel on omad tunded, ning et inimesed ajas muutuvad, nagu ka nende tunded. Elisabeth võis ju sundida Charles`i Dianaga abielluma, kuna Camillaga abiellumiseks polnud aeg ja ühiskond veel küps. See ei pea tähendama, et ta on kuri kuninganna, kes oma tahet teistele peale sunnib. Ta on tark ja ettenägelik naine, kes on oma elu paljuski elanud oma riigile ja rahvale ja mitte ainult. Ta on tuntud kogu maailmas ja paljud inimesed suhtuvad temasse südamliku poolehoiuga. Selline au saab osaks vähestele. Kuid see au ja poolehoid - see on tulnud suurte loobumiste hinnaga, ja võibolla isegi tänu sellele, et vähesed suudavad vastu panna sellisele pingele - olla ja elada nii, et iga su sammu jälgitakse, et sa pole oma otsustes vaba, et sa kunagi ei väärata; et sa isegi ei saa lubada oma lapsel valida kasvõi näiteks autolukksepa ametit, olgugi, et see on tema südamesoov...
Kuninganna Eesti-visiidiga seoses näidatud dokumentaalfilm Temast Endast oli väga armas! Ja aitas palju mõista seda, miks kuninganna on just selline, nagu ta on.
Diana surm oli omal ajal suur šokk, praegu tundub aga, et see tohutu Diana-maania on väheke ülepaisutatud olnud, ja just seetõttu, et Diana arvas, et suudab meediat manipuleerida. Lõppkokkuvõttes on meedia hoopis Dianale 1:0 teinud, pigistanud temast välja viimase veretilga; ning ta siis tapnud, et ka sellest omakorda viimane välja pigistada. Diana asemel on troonile tõusnud "see vastik bulldog Camilla", kes teadis, mida tahab, mida tunneb ja oskas sellest bulldogi moodi hammastega kinni hoida. Nüüd on neid koos Charlesiga lõputult armas vaadata - kuigi Camilla on juba üle 60, ei näe ta välja päevagi vanem kui 45 ning on ilusam ja säravam ja kaunimalt riides kui kunagi varem.
Kuninganna hakkab üha rohkem oma ema meenutama - selline pisike ja pidevalt naerul suuga. Elisabeth elab nähtavasti sama kaua, kui ta praegu, 80-selt näeb niivõrd hea välja, olles samas suuteline taluma nii suurt koormust, mis riigivisiitidega kaasneb. Jalutada meie oktoobrikuus tänaval õhtukleidi väel....brrrr...
Ja tema stiilitunne!!! See imeline punase lillega sinine sametkübar... Mida veel võiks kuninganna kanda? Kui mina läheksin sellise kübaraga tänavale, vaadataks mind kui klouni, kuningannale aga ei oska paremat tahta.
Lõpetuseks stiilinõuandeid proua Evelin Ilvesele:
ei maksaks tahta nii tahaplaanile ka jääda, et riietuda vaibaga ühte tooni kostüümi...
alt laienev seelik oleks võinud olla vähekene kitsam (koguni sirge lõikega eelistatult)ning natukene pikem, see oleks figuuri optiliselt pikemaks ja saledamaks teinud. Mis sobib Vaira Vike-Freibergale, ei pruugi teistele sobida.
Heledamast kangast varrukamansetid tõmbavad pilgu puusadele ja laiendavad neid optiliselt veelgi; hele jakikrae seevastu oli hea, see tõstis pilgu puusadelt ülespoole. Ka jaki ümara lõikega hõlmad oli hea valik.
Mulle meeldis tohutult Evelin Ilvese presidendivalimistel kantud armas roosa mantel, see oleks kenasti ka kuningannaga harmoneerunud, kuid nohh, ega ei oleks jõudnud seda ohkimist ära kuulata siis, et üks ja sama asi juba teist korda seljas... Aga võibolla poleks olnudki viisakas mantlit kanda, kui kuninganna sedasama teeb... Et nagu ahviks järele või nii...
Ohh, see riietumine on üks raske teema! Eriti kui oled harjunud olema nn. tavaline inimene, siis aga lennutatud etikettide ja protokolli maailma. Kindlasti hakatakse esimese leedi riietust kritiseerima, nii et vähe ei ole! Sellepärast soovin talle tugevat närvi ja häid valikuid! Lõpeks on ju tegemist ainult maitseküsimusega, mis on aga vägagi vaieldav...

King loksub

2006-10-19T14:55:00.000+03:00

Loksub juba pikemat aega. Hea, et ei pea bussi peale jooksma, niimoodi mul ükskord lendas king endast 5 meetrit ettepoole. Ma isegi tean loksumise põhjust - heh, selleks ei pea eriline ajukeenjus olema, eks:) - mu parem jalg on vasemast väiksem. Täna tekkis mõte vaadata, et kas see peaks silmaga ka näha olema. Ja täitsa lõpp... visuaalse vaatluse tulemusel on mu parem jalg vasemast vähemalt sentimeetri võrra väiksem. Huvitav küll, miks mu jalad ühepikkused ei ole... Või pigem mitte jalad, aga jalalabaosad:)

Lastetaltsutaja

2006-10-19T08:49:00.000+03:00

Eile juhtusin ülalnimetet saadet vahtima - ise ka ei tea, kuidas, kuna tavaliselt on ju kogu Eestimaa sel ajahetkel "Pealtnägija" kammitsas... Asjata, ma ütlen teile! Viimasel ajal pole ükski "Pealtnägija" mind suutnud nii haarata, kui Kanal 2 "Nanny 911". Nähtavasti ikka sellepärast, et tahan ma või mitte, on lastekasvatus /lastendus:)/ minu jaoks teema nr 1, mille kallal ma pidevalt pead murran, end ja oma lapsi teistega võrdlen ja mis minu päevi täidab. Kui ma just tööl ei ole.
Ja see saade oli täpselt mulle! Tore oli mõista tõika, et mu lapsed on tegelikult üsna korralikud ja mõistlikud:). Lähevad õhuti ilusti magama ja puha... noh, enamjaolt. Need saates olnud lapsed olid ikka puhta pöörased! 2,5-aastane tüdruk, kes jonnis täiesti jubedalt. Nagu lapsehoidja Stella märkis, et: "Tüdruk on selle perekonna tegelik valitseja." Ja kui lapsehoidja siis hakkas omi reegleid kehtestama, lasti sel väiksel lapsel röökida ja nutta 2 tundi (!) järjest. Ema ja lapsehoidja istusid vaikides kõrvaltoas, kuni lõpuks lapsehoidja arvas, et: "Minu meelest võiksid sa talle nüüd vett anda ja ta voodisse panna." Appppiiiii!!!
Keskmise poisi magamapanekuga olid ka suured probleemid. Ma mõtlesin, et huvitav, miks nad lastele ei loe? See teeks magamamineku palju kergemaks...
Samas tundus, et ka lapsehoidja nõuanded toimisid kenasti, ja lõpuks hakkasid lapsed normaalsel kombel magama jääma. Kui lapsehoidja nädala pärast perest lahkus, jättis ta kõigile pereliikmeile veel kingitusi ja selline happy end oli.
Eks ta ole, ma ei kujuta ette, milline võiks olla elu kolme lapsega... Päris kreisi vist. Aga vahel tundub ka kahe lapsega elu mulle täieliku hullumajana, mis samas ei sega mind mõtlemast kolmanda lapse peale:) Ja see, et vanemad kahtlevad oma vanemavõimetes, on vist ka tavaline... Vähemalt mina küll tunnen aeg-ajalt, et ma ei oska saavutada kuldset keskteed. Nagu seal saates lapsehoidja soovitas mitte iga asja puhul nii tõsiselt reageerida ja karm olla. Ma pigem mõtlen endast, kui mittekarmist emast, kuid ega ma ju ei tea, kuidas lapsed minust mõtlevad. Äkki selgub aastate pärast, et ma olen mingi hull hirmuvalitseja olnud... Nõudnud korda ja koristamist, sõnakuulmist, taldriku tühjakssöömist... Feliks ütles mulle ükskord: "Emme, kui laps ei taha taldrikut tühjaks süüa, siis ei pea teda sundima." Ega ei pea küll. Ma ei teagi, miks ma seda ikka aeg-ajalt teen. Juba minu vanaema tegi nii... Äkki sellepärast, et "ema teab, mis lapsele hea on"? Selle telesaate kontekstis tundus mulle, et kõrvaltvaataja soovitused on teinekord vägagi kasulikud ja teretulnud. Kuna ise ei näe ju end kõrvalt! Aga samas ei kujuta ka eriti ette, et keegi kõrvalt tuleb ja midagi ütleb. Näiteks kasvõi kui oma emagi midagi lastekasvatuse teemal piiksatab... ei suuda teda tõsiselt võtta, täitsa imelik kohe:)

Mis lõhn, mis lõhn...

2006-10-19T07:26:00.000+03:00

Mingi imelik lõhn on igatahes täna õhus. Algul arvasin, et autokummid on kuidagi kärssama läinud, kuid autost väljudes sain aru, et see ei ole minu ega mu auto probleem, vaid me kallis kodulinn tervitab kuningannat omamoodi. Eks ole ju seda lõhna varemgi õhus olnud, tuul on tselluloositehase poolt või midagi taolist. Oh oleks nüüd ometi, et see hais kähku kaoks, ise võime seda ju hingata, aga kuninganna ees oleks küll häbi...:)

Puud pea paljad

2006-10-18T16:21:00.000+03:00

...ja sellega seoses tuli mulle täna mõte, et sügiseti on leheriisumine ikkagi hoopis vastikum kui kevadel. Käed külmetavad. Väike lootus on, et talve jooksul kõduneb neist riisumata jäänud lehtedest ka vähe kasulikku ollust mulda tagasi. Aga tuul viib minu riisumata jäänud lehed naabri krundile ja mulle toob neid omakorda mujalt. Nagu igasugust muudki prahti ja prügi. Krõpsupakid, suitsupakid, kilekotid, jäätisepaberid - jah, ma saan aru, et meie tänav jääb kooli ja bussipeatuse ning poe vahele. Aga kas teile, lapsed, siis kodus ei räägita, et prügi ei visata võõrasse aeda??? Jõhker ja alatu käitumine. Kui võtta rohujuure tasandilt.
Kus on Nõmme avalikud prügikastid? Vahet pole, las majaomanik koristab... Topib veel viimati oma riisutud lehed käesuurusest august posti külge avalikku kasti... Paneb oma olmeprügikest sinna... Väga palju kasu on küll sellest Nõmme heakorraametnikust. Lõpuks said laste mänguväljakutel katkised rennid ära vahetatud, mõtleks vaid. Aga Pargi tänava mets on nagu prügimägi. Kindlasti on neid kohti veel. Ma ei hakka rookimata tänavatest rääkimagi, vara veel, tali alles taevas.
Ühesõnaga, ka meie kodus on prügi üks kindel tüliteema. Ma saan aru diivani taha visatud õunasabadest. Aga ma ei saa aru diivani taha visatud poolikust kohukesest. Kui Feliksi käest küsida, siis on vastus kindel: "Suusi tegi." (Mida ta nähtavasti ka enamjaolt teeb.) Ükspäev ütles ta aga seda julmalt enda ümberaetud mahlaklaasi kohta. Suusi seisis samal ajal seljaga tema poole... Loodetavasti oli kasu valetamiseteemalisest loengust ja ajaloolise tõe meeldetuletamisest, kuidas vanaema vanasti sellise teo eest (eks ikka valetamine, mitte klaasi mahaajamine) karmilt vitsa sai.
Suusi seevastu ei hakkagi midagi tagasi ajama, tema lihtsalt ei korista, ei pane kommipabereid prügikasti, ja kui küsida miks?, siis on vastus alati kindel: "Aga SELLEpärast." Võitle siis sellisega. /Tegelikult meenub mulle heldimusega, et ma olin ise samasugune.../ Aga midagi muud ka üle ei jää, kuna küsimus on põhimõttes ja kasvatuses. Kuigi vahel tundub, et kumb see siis raskem on, kas ise kõik ära teha või hakata selgitama, miks on vaja koristada. Õnneks Feliks juba saab sellest aru, ainuke temapoolne soov on see, et "keegi" teda aitaks. Ja ükskord tegi ta suure toa üksipäini mänguasjadest tühjaks; raske öelda, kumb selle üle rohkem õnnelik oli, kas ta ise või uhke ema.
Tegelikult ei tahtnud ma üldse sellest kirjutada. Tahtsin kirjutada sellest, millest Luizegi, et sügis on mõteluste ja sisekaemuse aeg. Aga sellest siis teine kord.

Minu sisemine eurooplane

2006-10-17T12:05:00.000+03:00

Selle testi sain Elsalt

Your Inner European is Dutch!

Open minded and tolerant.
You're up for just about anything.

Who's Your Inner European?

Niipalju siis sellest.

2006-10-16T15:36:00.000+03:00

Ehk niipalju vabadusest. Ehk siis vabadus my ass.
Juba eile hakkas Feliks kahtlaselt tihti köhatama ja täna ragistab suht korralikult, pisike preilna köhib õnneks vähem. Tundub, et vähemalt nädalane kosumis-praavitamiskuur kodus. Aga pole hullu, elame üle. Homseks sain varahommikuks endale juuksuriaja kinni panna ja nüüd ei oska taaskord välja mõelda, milline sonks mulle kõikse rohkem sobida võiks.
Eile ma olin väga tubli ja ületasin ennast, ehk siis käisin üksi Coca-Cola-Plazas. Noh, 3 last oli ka kaasas. Aga ma parkisin ise. Ma nagu pelgasin seda väheke, õigupoolest on mul mingi pseudohirm siiani autojuhtimise ja parkimiskoha mitteleidmise ees. Tegelikult ma sõidan väga ilusti ja korralikult ja manööverdan ka väga hästi. Mis muidugi ei sega mul enda peas looma kujutlusi sellest, kuidas mulle astub ligi hr. Politseinik ja teeb trahvi ma ei tea mille eest ja kogu liiklus seisab minu taga ja kõik on väga pahased mu peale.
Tegelikult ma tahtsin rääkida hoopis sellest, et vaatasime Lottet ja jäin väga rahule nagu lapsedki. Inglisekeelne Renars Kaupers oli küll vähe kohatu, aga lapsi ei tundund see häirivat.
Õhtul proovisin igavlevale Feliksile soovitada Arabella-filmi, kuid mulle selgitati, et eestikeelsed filmid on jamad. Nagu Lotte poleks eesti keeles olnud... Ja siis vaataski "kapten Jacki" (Kariibi mere piraadid), kuna see on niiiii äge. Aga Arabella on niii igav. Ise pole vaadanudki seda, hähh.
Ja meie õhtune maiuspala oli Ohtlik lend. See läheb tõesti iga korraga paremaks ja sel ei ole küljes tavapärast kodukootud Eesti asja hõngu. Mis väga tugevalt oli seriaali Helena paaris osas, mille juppe olen vaatama juhtunud. Kahju, et Tantsud tähtedega just samal ajal on... Ja Tarandist on ka kahju, igatahes normaalsem kui mingi Reet Linna või Aivar Riisalu. Või siis mukitud Mikk. Inksi kekutamine käib ka närvidele. Kuigi Inno-jama tõttu suhtun ma temasse endiselt austuse ja kaastundega:)

Vabadus! Vabadus!

2006-10-13T14:02:00.000+03:00

Niimoodi vaikselt ja tasaselt, rohkem nagu omaette sosistades, nagu Balti ketis oli:)

Täna oli juba selline päev, kus Susanna ütles, et: "Sa saada meid lasteaeda ja siis mine ise koju." Kui ära hakkasin minema, tõmbus mõlemal korraks suu kulpi, kuid tegin ruttu sääred ja kui nats hiljem hiilisin tagasi mahaunustatud varualukaid viima, oli vaikus majas ja kõik pesid kenasti enne hommikusööki käsi.
Ja siis ma käisin hambaarstil. Ja siis ma mõtlesin, et ega ma siis ometi ei saa jätta juhust kasutamata, et kuna ma nagunii kesklinnas olen, siis peaks ka vähe ringi jalutama ja et mitte seda sihitult teha, siis sihiks võtta lõngapood. Müürivahe tänaval. Mul oli täiesti kindel plaan osta Susanna uue eile ostetud kombeka ja talvesaabaste juurde sobivat värvi mütsilõnga, fuksiaroosat. Noh, lõnga ma sain, aga mis meelest läks? Loomulikult see, milleks sinna poodi üldse mindi. Kuripatt küll. Aga selle eest olid need ostetud lõngad nii nunnud, ja tegelikult sobib sellest tomatipunasest ka võibolla üks müts teha. Kuigi see on stoola jaoks mõeldud. Nüüd on nimelt väga moes sellised sallid ehk siis stoolad:), mis on naerusuu kujuga. Neid saab edukalt boolerona kanda, kui on eest sõlme pandud. Ja sallina ka muidugi. Väga praktiline. Ja väga soe, külmavarestele nagu mina.
Teele ette jäi ka tore kingapood Avangarde, selle 6-st kingahullust omanikust oli hiljuti ühes ajakirjas juttu. Ja ma pean ütlema, et tõesti tore pood! Müüjad on ka väga kenad ja jutukad. Sain sealt endale saapad. Küll kunstnahast, selle eest aga paraja säärega ja pika säärega - minusugusel toekamate säärtega naisterahval(krdi esivanemad ja nende geenid, ma ütlen!)on üpris raske leida endale parajate pikkade säärtega saapaid. Aga need olid nagu valatud, ja müüa soovitas ka soojad karvased sisetallad sisse osta, siis pole karta, et külm hakkab. Nii tore, nii tore.

Ning alert sushisõpradele: Savoy hotelli restos (endine Ararat) on uus sushimenüü! Küll ajas suu vett jooksma, kui sealt täna mööda kõndisin, kuid arvasin siiski, et kell pool 1 on sushi jaoks liig varajane aeg, ning et head asja tuleb ikka koos sõpradega manustada! Nii et jääme uute sushikohtumiste ootele varatalvel:)?

Mis raamat ma olen

2006-10-11T16:39:00.000+03:00

You're Love in the Time of Cholera!

by Gabriel Garcia Marquez

Like Odysseus in a work of Homer, you demonstrate undying loyalty by
sleeping with as many people as you possibly can. But in your heart you never give
consent! This creates a strange quandary of what love really means to you. On the
one hand, you've loved the same person your whole life, but on the other, your actions
barely speak to this fact. Whatever you do, stick to bottled water. The other stuff
could get you killed.

Take the Book Quiz
at the Blue Pyramid.

Kommentaariks niipalju, et: Huvitav, kust nemad seda nii täpselt teavad???

Ise ka ei usu

2006-10-11T15:20:00.000+03:00

...aga ma ikkagi lähen nüüd kepikõnnile. Ma pole hulk aega enam käinud, kuna sooja vett meil majas ikka veel pole ja vannitoaremont kestab endise hooga. Aga pesumasin töötab! Pesupesemine täidab mu päevi ja ma olen oma uude masinasse armunud. Pesumasin on kõige kasulikum kodumasin.

Nii, nüüd juba usun - kepikõnd kirjas!
Ja mõtlesin ka ühtlasi välja, et loll, kes vabandust ei leia. Natukene saab selle sooja vee puudumise kaela ju ajada, et ma pole nüüd enam kuu aega kõndinud. Kausipesu võtab kauem aega lihtsalt. Ja alati pole nii palju aega võimalik näpistada. Aga üldiselt on tegelik põhjus kepikõnnil mittekäimiseks see, et õhtuti on juba pime, ja töölt tulles ei viitsi lihtsalt minna. Samas ei peagi ju iga päev käima, kolmest korrast nädalas piisab ja see on ka täiesti teostatav. Kui just tervisega mingeid jamasid ei juhtu olema, nagu mul vahepeal oli, kui hääl ära läks.
Igatahes olen ma väga uhke taaskord enda üle, et ma nüüd tubliks hakkasin ja laiskuse murdsin!

...lehti muudkui langeb...

2006-10-10T09:39:00.000+03:00

Mets on täitsa kollane .
Hilissügis on tegelikult kah tore. Selleks ajaks on minu hinges toimunud nn. sügisega leppimine.
Alati on nii, et augustis juba lõikab valusalt teadvusse, et põhimõtteliselt on suvi läbi. Siis lohutan end, et tegelikult on veel 4 nädalat ees, ja et selle aja jooksul võib ka 30-kraadiseid ilmu tulla, kuigi tõenäosus selleks on nii 3 päeva 4-st nädalast...
Septembri algul on must auk. Vastik, paha sügis, astrid õitsevad,väkk... Aga vähemalt on seenelkäimise kõrghooaeg, see lohutab vägagi.
Siis saavad seened otsa, hakkavad öökülmad ja ilmad lähevad järjest jäledamaks, paradoksaalsel kombel tuleb aga õnnis harjumine uue elukorraldusega - õhtuti toas istumine, kaminapaistel teejoomine, telekast uute saadete vahtimine ja tore rahulolu teades, et "meie, me istume siin sees", kuid väljas sajab jäävihma ja puhub tugev tormituul.
Muidugi on vastik, et nii vara pimedaks läheb. Ja et päikest nii vähe on. Kuna aga neid asju muuta ei saa, tuleb sellega leppida. Või siis osta valgusravi lamp. Ma pean selle peale tõsiselt mõtlema.

Seniks aga hoian hinge kinni, et lapsed oleksid terved ja saaksid lasteaias käia kauem kui nädala. Praegu on käidud 3,5 päeva, kaks nädalat kodus nohust-köhast kosutud ja nüüd teine päev lasteaias. Ma tahaks ka nautida vabadust... natukenegi. Olla iseenda peremees, võtta vastu impulsiivseid otsuseid minna minutipealt poodi, kinno, linna, kuhu iganes...

Meenutusi Ljubljanast

2006-10-08T12:15:00.000+03:00

Hakkasin täna arvutis oma pilte sorteerima ja leidsin, et ma pole veel rääkinud ühest toredast maitseelamusest Ljubljanas.

Nimelt oli käsil reisi viimane päev, mis planeeritud šoppamisele. Käisime turul ja ühtäkki veab Mann meid mingi suvalise putka juurde, endal silm säramas ja ärevus näos. Mina ei saanud midagi aru, aga siis selgus, et tegemist on sellise putkaga, kust müüakse kiirtoitu. Aga mitte mingit hotdogi, grillkana ega hamburgerit, vaid kiirkala! Võtsime portsu giricet, mis tähendas pisikesi friteeritud kalakesi, serveeritud pisukese portsu peterselli ja küüslauguga õlis ning peale sai piserdada sidrunimahla. Kalad meenutasid väheke peipsi tinti, kuid olid palju liharohkemad või siis paksemad. Oli ülivõrdes hea. Ja tekitas ka õlleisu - ma ei ole enam oma 8 aastat õllesõber olnud, kuid sel ennelõunasel tunnil püstijala-vabaõhubaaris (mis koosnes kolmest lauast müügiputka ees) ja end kuuma sügispäikse käes soojendades maitses õlts taas ülihää.

Kõigepealt pildike lilleturust.

Girice-ports

Ning Ljubljana sümbolitest, linna kaitsjatest draakonitest (tegelikult on nad sillapostide kaunistused).

Ja üks pildike Prešereni (kuulus Sloveenia luuletaja) armukese bareljeefist. Igatsevalt vaatamas Prešereni kuju poole, mis on mõnikümmend meetrit eemal.

Lõngakorvi presentatsioon.

2006-10-07T15:37:00.000+03:00

Nunnuloomake kogu ilus.

Kõige rohkem meeldib mulle Cortina kirju kera.

Oh ebaõnne

2006-10-06T18:36:00.000+03:00

Mis ebaõnn võib siis inimest tabada reede õhtul? Eks ikka see kõige lihtsamat sorti. See, mis kindlasti tuleb ka kirja panna, kuna parasjagu pole võimalik midagi muud teha.

Nimelt, istub tema, värvib huuli. Silmab, et huulepulga ots on na teravaks läinud. Katsub seda lapikult teravat osa huultel väheke lamedamaks kulutada, ebaõnnestub, keerab lõdva randmega huulepulga kinni ja paneb korgi otsa. Pisike takistus korgi kinnisurumisel annab märku sellest, et see lõdva randmega kinnikeeratud huulepulk vist ikka päris kinni ei läinud. Kuid on juba hilja. Kork on oma töö teinud, ja huulepulk ongi otsast tunduvalt lamedam. Ja veel kui koledasti lamedam. Enne oli igatahes ilusam. Selavii.
Huulepulkade puhul saab ainult üks asi veel hullem olla - kui keerad ta liialt lahti ja ta siis juurelt ära murdub.
Samaväärne on, kui huulepulk lapse kätte satub. Kuigi küünelakk on sel puhul jällegi hullem. Või ripsmetušš.

Tegelikult need ongi need pisikesed ja tühised ebaõnned, mis panevad aluse koletule rutiinile ja depressioonile, ühel hetkel saab neid nii palju, et sa ei suuda neid enam huumoriga võtta. Aga nohh, siis tuleb end jälle korralikult välja elada ja korralik peatäis nutta või võtta:) ja läheb jälle paremaks.
Milline sügavamõtteline filosoofia reede õhtul... Reede on ikka üks tore päev.

Käes!

2006-10-06T09:19:00.000+03:00

Harrieti lõngakorv saabus täna hommikul! Ämm võttis vastu, helistasin just ja uurisin asja, ta ütles, et pakk kaalub natuke üle 2 kg. Oi elevust, oi põnevust! Tänane õhtu kulub korvis kaevates ja pildistades:) Või siis jätan pildistamise homseks, päevavalges jäävad värvid paremini näha.

Ja mis ma sellest lõngast kõike teha kavatsen?
Kindlasti Harrieti krae,
mingi vesti, mõne pontšo,
Susannale kampsuni ja sallkrae Feliksile ja mõned mütsid ja mida kõike veel!
Nii tore, nii tore...

Mis see siis nüüd olgu...

2006-10-06T08:49:00.000+03:00

Ma ei saa aru, mis epideemia see on. Miks kirjutatakse nii?

läppakas (tänane näide blog.tr-st, no andke kannatust...)
supper
troppid
kottid
toppid
toppib
rokkib
klappib
sakkib

Kas meil on emakeele grammatikaõpetus olulisel määral halvenenud või mis...

Just! nii!

2006-10-04T08:51:00.000+03:00

Andunud seltskonnaajakirjanduse austajana on minu taluvuspiir pisut ületatud.
Vähe sellest, et pole ühtki ajakirja Just! numbrit, kus mõne pildiallkirjaga totaalselt rappa pandud, on viimases numbris Rein Rannapile külge poogitud "nunnu kaaslane". No mida on, isegi mina tean, et see peaks tema poeg Ikevald olema...
Kui ei oleks isasid ja kui ei oleks poegi...

Kosmopolitääni ilutoimetaja Ly Ranne aga vastab lugeja küsimusele, kuidas võidelda öise higistamisega:
Kanna deodoranti ka ööseks peale. Siis on sel piisavalt aega imenduda ja tõhusalt toimima hakata. Pärast hommikust tušši lisa juurde veel üks kiht.

Supper! Kes jättis koolis õppimatta?
Tangid ja tankid, lauvärvid ja laovärvid, büree ja püree, toppid ja troppid ...

Lõpetuseks tsitaat Kosmopolitäänist: Normaalses armusuhtes võiks kummalgi partneril olla ka oma huvialad.
Võtke siis teadmiseks...

Khm

2006-10-03T15:40:00.000+03:00

Seda et... ma ei tea nüüd, kas ma pean oma blogi käsitööblogiks muutma või...:)
Või hakkama rohkem käsitööle rõhku panema.
Sest kui ma täna hambaarsti juures olin, hakkas mu telefon üürgama (raudselt tuleb helin ära vahetada, see praegune on ikka eriti nõme). Pärastpoole leidsin, et Mann oli helistanud ja Palju õnne! soovinud. Noh, kui õnne, siis õnne... Aga kust tema teab juba, et Tarts täna meile pesumasina ostis? Et sellel puhul muidugi õnnesoovid kohased.
No ja kui ma siis talle tagasi helistasin, sain teada, et ma olen Harrietist lõngakorvi võitnud! Väga lahe! Hetkel ma muidugi kardan, et äkki see õnnelik võitja oli hoopis mu Pärnu nimekaim, kuna kuller pole veel ühendust võtnud ja ...
Heh, poleks ikka uskunudki:)
Kuigi loosiõnne on mul olnud sellest ajast, kui Järvele Selver tehti. Siis ma võitsin sealt arvuti. Mõned aastad tagasi. Kui sealt tookord helistati, arvasin, et tegu on taskuarvutiga:) Aga ei, ilus Compaq, mis praeguseks juba vähe vananenud on isegi. Ja siis järgmisel aastal võitsin oma sünnipäevaks (mis on kolm päeva enne mu mehe sünnipäeva) kasti õlut. Ja siis järgmisel aastal ajakirja tellimuse. Suuremaks loosiõnneks võib vist veel lugeda ühel üritusel korraldatud rahakogumisloteriid, mille peavõidu - hammaste valgendamise - sain kah mina.
Aga nüüd pole ma enam ammu midagi võitnud. Seda suurem oli tänane üllatus! Ja eriti hea meel on mul, et väiksemad üllatuskorvid said Aet ja Maret, nemad on needsamad Kullaketrajatest ja blogimaailmast tuttavad väga tublid käsitööinimesed.
Ja et tõestada, et ma ikkagi ka midagi teen, panen siia pildi mu hetkel pooleli olevast tulevasest kampsunist!

Seenel käidud vol. 2

2006-10-02T12:01:00.000+03:00

Eelmisest seenelkäigust on juba nii kaua aega möödas, et ei mäletagi enam täpselt, millal see oli... Aga nüüd pühapäeval käisin kolleegiga kuskil Raplamaa metsatukas. See oli küll nagu nõiutud mets, pidevalt oli selline tunne, et: "kus ma nüüd olen, kuspool auto on". Kolm korda sattusin metsast väljaminemise käigus ühe punase lapsekummiku peale. No kust see sinna sügavale metsa sai? Ja vahepeal, kui kolleeg oli kuuldekaugusest väljas, tuli pisike paanika peale. Et jube mark, kui peab 112 helistama ja ütlema, et: "ma olen siin Raplamaal metsas ja ei oska enam välja tulla, tulge mind päästma."
Kusjuures kui metsast välja sõitsime, siis selgus, et ümberringi on põllud, ja ära ei oleks saanud kuidagi eksida, ükskord oleks ikka mets otsa lõppenud.
Seenesaak oli kesine, kuigi pool ämbritäit siiski tuli ära. Kuusekaid, tõmmuriisikaid, paar suurt võikat ja valgeriisikaid.
Oh oleks, et saaks veel järgmisel nädalal ka minna (ja et sinnamaani seeni oleks), see hilissügisese metsa lõhn on nii mõnus.

Tänane tunnusmeloodia

2006-09-30T12:46:00.000+03:00

Tänase tunnusmeloodia ehk teemalauluga (Ally McBealis olid themesong`id:)) on selline kehv lugu, et tema täpset pealkirja ma ei teagi. Ja mis veel hullem, ma ei tea ka sõnu. Ja ma ei suuda neid internetist leida.
Aga lugu ise sobib tänasesse päeva ideaalselt. See on sügise laul. Seda laulab Anne Veski, kusjuures ka ühes temast tehtud filmis. Ja see on nii hingemineva viisiga!!! Veeeeeeeeeeeeel, anna andeks, kallis seeeeeeee!!!! ...kui torm õnne viib...murtud linnu tiib... Issand, kui hea laul. Ma vist pean seda õhtuni oma peas kuulama. Ja sobivatel momentidel saan ka omaette ümiseda.
Kas keegi oskab mind sõnade juurde juhatada äkki.... ?

Mis toimub tema peas?

2006-09-30T11:51:00.000+03:00

Milliseid mõtteid mõlgutab tema pisikene blond peakene?
Kuidas tekivad seosed?
Küsimusele miks? vastab ta alati ninatargalt: aga selle pärast!

Aga miks ikkagi kutsub ta naabri kassi Holgertiks? Kuigi tema nimi on Leopold? Ja miks ta seda kassi kardab? Võibolla sellepärast, et tegemist on pärslasega. Nagu ütleb vanasõna - mine isahane tea!
Enda kassi küll vahelduva eduga paitab ja samas ajab kisades mööda maja taga. Nagu tuvisidki tänaval.

Viimasel ajal on lisandunud veel üks huvitav põhjendus - ma ei julge.
Too köögist taskurätik! - Aga ma ei saa taksurätikut tuua. - Miks? - Sest ma ei julgeeee!!!
Piisab Feliksil vaid hambad irevile ajada, kui tüdruk paanikasse satub: Ära tee, Feliks, Urri nägu!!
( no kõlab see pigem nii, et: äla tee, Feliks, Ulli nägu!)
Ja hakkab nutma.
/Urr on mingi "koletis" Muumidest/.
Kui küsin, et kes see Ull on, saab beib tigedaks, et: "Ull, mitte Ull!!!"
Ja aegajalt loeb kõva häälega endale peast raamatuid ette.

Mäng on väikese inimese töö

2006-09-28T11:05:00.000+03:00

Lapsed mängivad poodi. Feliks on müüja. Küsib läbi mikrofoni: "Öelge palun, mida te osta soovite, kas leiba või mänguasju?"
Susanna vastab: "Mänguasju! Ei, leiba ja saia ikka."
Feliks näitab:"Näete, leivad on siin ja saiad siin kastis."

Huvitav, kust poiss teab, et teietada tuleb:) S.t. ma pole teda varem niimoodi rääkimas kuulnudki. Aga ju siis tema mind on. Olen vahel talle raha andnud, et ta ise omale jäätist ostaks - no sellest pole veel head nahka tulnud, ainult pisaraid. Ta ei julge müüjaga rääkida...
Susanna viimase aja lemmikmänguasi on selline: Üleüldse on ta suur beebinukkude fänn. Neid võiks meil kõik kohad täis olla ja ikkagi oleks vähe. Igakord kui poes mõni beebinukk vaatevälja jääb, arvab, et tuleks ära osta. Nimesid nukkudel pole, kõik on titad, v.a. ühel nukul, mis on enamvähem minuga ühevanune ja keda mina kutsusin Tilluks, tema on nüüd Paula.

Eile ütles Tarts Susannale: "Mina armastan sind, sina oled minu väike tütreke!"
Susanna vastu:" Jah, aga mina armastan emmet!"
Tarts: "Aga issit armastad ikka ka, onju?"
Susanna: "Ei, Feliks armastab issit ja mina emmet!"

Janu võib olla tappev

2006-09-27T17:49:00.000+03:00

Eriti lollidele loomadele. /Miskitõttu tekivad mul assotsiatsioonid selle väärastunud Sprite reklaamiga./
Meie kuuri all elab (elas?) rott. Ma ei tea, kas ta oligi nii pisike, või olid tal pojad, aga ühe neist leidsin täna vihmaveekogumise tünnist. Eks loomakesel tuli janu... Ma ei tea küll, miks ta ei võinud ümber nurga minna ja koerakausist juua. Aga noh, ega neil rottidel siin linnatingimustes vist eriti pikka elu ei ole nii või naa. Koer juba ammu luuras kuuri juures. Kassil on rottidest poogen, ta võtab vastavalt oma mõõtmetele hiirekesi või linnukesi. Aga ma ei teagi, mis saab, kui neid rotte peaks seal rohkem olema ja nad talvel hakkavad sigadusi tegema...

Antud rotike on kukkunud minu Piranist kaasavõetud kammkarbile, mille ma olin vette ligunema pannud. Kahju tast kohe, aga - selline on elu...

Ta on tagasi!

2006-09-27T10:02:00.000+03:00

Meie armas perearst Kristel Merilind on tagasi!
Ta oli kaks aastat Inglismaal tööl, aga nüüd ta on tagasi!
See on küll üks väga tore asi. Sest Kristel Merilind on südamega arst.

Kerge hullumine

2006-09-26T18:53:00.000+03:00

Ma lisaksin veel ühe mõtte, kui lubate.
Viimasel ajal olen olnud olukorras, kus mul tekib vastupandamatu isu võõraste inimestega rääkima hakata. Esimene kord oli poes, kui üks poiss oma ema käest pidevalt uuris, et MIKS? Naeratasin omaette ja NII tahtsin sellele emale öelda, et minu poiss teeb ka nii.
Täna näiteks sööklasabas jutlesid omavahel kaks venelannat, kes toitu tellisid perfektses eesti keeles. Ma oleks kohe tahtnud öelda, kui armas see on, et nad nii hästi eesti keelt oskavad.

See on kõik selle bloginduse süü!
Muudkui lähed ja kommenteerid, kus tahad. Ja kui palju sooja tagasisidet ja võib isegi öelda, et sõpru ma selle kaudu olen leidnud!
Aga välismaal ju käitutaksegi päriselus nii - räägitakse võõraste inimestega. Miks siis me ei võiks nii teha, siin kodumaal. Aga sellepärast, et seda peetakse ebaviisakaks, teiste eraellu sekkumiseks, oma nina teiste asjadesse toppimiseks jms. Sind võidakse imelikuks ja sentimentaalseks või lihtsalt hulluks pidada.
Kahju.

Ja hakkabki pihta!

2006-09-26T10:51:00.000+03:00

Misasi? Eks ikka sügisene vaikelu.
Kui hommikud on nii pimedad, et magad, kaua magad, ikka on raske tõusta.
Kui ilm on nii imelik, et õue minna nagu ei tahagi.
Kuigi isegi põhjust oleks - peenar paksult punaseid päevalilli täis ja seemned neis õisikutes valmimas ja niisamagi huvitav neid jälgida-uurida. Kuumaasikaid on ka veel. Ja mõned lilled on suureks kasvanud - osteospermum /hea nimi, ma ei või:)/ näiteks, sai vist kompostist turgutust. Ostsin nimelt Hansaplantist mingi suvalise pakikese komposti, ise sellesse suurt usku omamata. Aga osteospermum kasvas kohe poole suuremaks ja kui ilma on, hakkab veel õitsema ka. Nagu mõned roosidki. Luuderohu peaks tuppa istutama ja roosbegoonia tahaks ka öökülmade eest päästa, ta võiks ju toas edasi õitseda äkki.
Aga ei taha nagu sinna külma mulla sisse sonkima minna.
Kurk on valus. Tavaliselt on kurguvalu nohuks üle läinud, juba ühe päevaga. Praegu veel nohu ei ole. Suusil on selle eest. Ja Feliks köhib. Väga lahe. 3,5 päeva lasteaias ja nägemist!
Sellest ma üldse ei hakka rääkimagi, et kepikõnd on täitsa unarusse jäänud... mõningail väga vabandatavatel põhjustel...
Ja söögiisu - hopsassaaa! No ma võiks ikka vabalt õgimise maailmameistrivõistlused kinni panna. Mamma oli eile teinud kotlette. Ma olin jälle kogu päeva väga tervislikult toitunud, tuunikalasalat ja õunad, ja siis rahmaki! - neli kotletti. Ainus lohutus ja õigustus, et neis oli peale hakkliha ka porgandit.
Mis ma oskan öelda...
Aga positiivne on see, et vähemalt lehed on veel puude küljes ja juba üsna värviliseks läinud. See on ilus. Ma ikka pean kuidagi pühapäeval katsuma seenele minna. Varem vist ei mängi välja. Sest seenelkäimine, see on täiesti super stressi ja kurbade mõtete kaotaja. Korilasehing täitub rahuloluga, isegi, kui seeni väga palju ei saa. Kui üldse ei saa, siis on kurb. Aga metsas on ikkagi ilus ja mõnus käia. Minge metsa!

Ilves ON minu president.

2006-09-25T08:42:00.000+03:00

Täitsa rahulikult.

Kuigi Feliks kangekaelselt väidab, et Rüütel on ikka parem.
Teadagi, Ilvest pole ju Buratinos näidatud. Siis ei teagi, kes ta selline on.

Mina tean. Ilves on väga tore mees, ja teinud mulle isiklikult (ahh, ma ei saa ju seda ometi mainimata jätta!) ühe ääretult armsa komplimendi. No ega ta ise seda loomulikult enam ammu ei mäleta, kuna galantse härrasmehena teeb ta neid komplimente kindlasti iga päev ja lugematutele daamidele /jah, mina ka; daam olen, saate aru - DAAM!:)/. Mina aga teadsin juba siis, et ma räägin tulevase presidendiga - noh, see oli küll oma 4-5 aastat tagasi, kuid palju siis meil neid väljapaistvaid mehi ikka on ja Ilves on vaieldamatult üks neist. Kes võiks veel president olla, kui mitte tema?
Tarmoga vedasime laupäeval kihla, pudeli Martini Asti peale. Sest kihla vedada tasub ikka oma võidus kindel olles ja hea asja peale. Noh, tegelikult olin ma Ilvese võidus kindel, mis on seega ka minu võit, ja kogu meie rahva võit. Nagu ütles üks inimene raadiosse helistades ja oma eelistusest rääkides - 78-aastane inimene ei vii ühiskonda edasi. 50-aastased targad ja kogenud inimesed viivad ühiskonda edasi. Aga Tarts, vana pessimist, kaldus arvama, et küll nad selle Rüütli ikka tagasi valivad... Hähh, šampust sai ta sellegipoolest!
... ja Evelin nägi ilus välja. Ta kohe täitsa meeldib mulle. Ta on siuke tore ja rahulik koduperenaine, kes on koduperenaine enda valikul ( mitte, et oleks nii loll, et ei leia tööd), armastab roose nagu minagi, tal on ka väike tütar; arvab, et esimene leedi peaks olema tagaplaanil ja laskma presidendil esiplaanil särada - ma teeks samamoodi; on tark ja ilus ja täissale:) Seda viimast asja võiks ta pisut lihvida, et veelgi rohkem särada. Roosa värv sobib talle ka.

Täna on selline täiuslik sügishommik, sombune ja pime. Karge vast mitte, kuna hommikul oli 13 kraadi sooja. Kurk on valus, "#¤%&* . Ostsime vannitoamööbli. Värvisin maja sokli ära. Vana trepi ka, täitsa äge näeb välja. Seenele kahjuks ei jõudnudki, sest vannitoamööbli ostmine pole paari tunni töö. Äkki järgmisel nädalal läheb ses seente osas paremini.

Rõõmsam, nagu reedele kohane

2006-09-22T10:52:00.000+03:00

Ilmne loominguline kriis pealkirjade panemisel...:)
Tegelikult kiskus rõõmsamaks juba eile õhtul, kui selgus, et mingit nohu Susannal ei ole. Ja laps ise rõõmus nagu rohutirts /emme, me peame mulle rohutirtsi ostma!/. Kui küsisin, mis lasteaias juhtus, vastas ta kiitleval toonil: "Ma nutsin!" Ega nad ju täpsemalt ei räägi, miks. Feliks vaid mokaotsast paotas, et Chris olevat jubedat häält teinud, mis Susannat ehmatas. Ja lisas, et ta ei taha sellest rääkida. Huvitav, ma olen küll pidevalt rääkinud, et mina ja issi oleme laste poolt ja kui mingi mure on, siis räägitagu, äkki me oskame lohutada. Ja seda "kaebupunni" värki pole meil üldse jutuks olnud, huvitav, kas see on neil mingi sisemine isetekkinud moraal, et nö kaebamine ilus pole või mis.
Igatahes, Feliksil õnnestus veel oma sõbra juures mängimas käia, kes ka lasteaiast mingil põhjusel kodus oli ja Suusi oli täiesti rõõmus ja rahulik. Erandkorras ei jäänud ta aga Mamma kaissu magama, nagu tavaliselt, kui Mamma meil ööbib, vaid kategooriliselt teatas, et tema läheb emme kaissu ega muutnud ka hiljem oma meelt. Aga see, kui Mamma meil on, on ikka ääretult tore! Kõik on kohe palju rahulikumad ja ordnung on majas.

Kui veel rääkida meie Sloveenia-reisist, siis ... üks väga tore reis oli. Seeni seal küll tol ajal kahjuks polnud, kuigi tavaliselt on neid alati olnud ja sel aastal on pea esimene kord, kus nagu pea üldse ei olnud, aga seenemaitse ja -tunde saime ikka kätte. Pluss veel imelilusad panoraamvaated. Mägedes on seenelkäik hoopis teine asi! Samuti nagu kepikõnd. Korraliku trenni eest ikka, mitte nagu siin mööda lauskmaad. Alpides kohtasime päris palju kepikõndijaid, nagu ka tühjade korvidega seenelisi:) Tavaliselt pidavat Pokljukal olema selline kord, et kivipuravikke tohib iga inimene vaid 2 kg korjata, ja seda pidavat ka hoolikalt kontrollitama. Itaallastel pidavat olema kombeks tulla haagissuvilaga Pokljukale, nii kaheks nädalaks, ja eesmärgiks ongi seenelkäimine. Mina sain vaid kaks noort kivipuravikunupsu, kuna sel aastal olevat ka sealkandis väga kuiv suvi olnud ja meie reis toimus vanal kuul, siis teatavasti seentega kööga. Võiseeni ja pilvikuid oli pisut rohkem, kuid enamus seeni olid suured lätakad ja ussitanud ka, eriti just kuuseriisikad. Ilm oli Alpides mõnus, nii 10 kraadi sooja, aga päike praadis kenasti. Söögist, mis me kohalikus restos sõime, ma ei hakka rääkimagi, nii hea oli see. /Nuudlisupp, seapraad ja struklij - nagu struudel magusa kodujuustuga/ Pärast käisime veel Bledi järve ääres kooki söömas, nämmmmm. Bledi järves nägime ujumas ka nii poolemeetriseid kalasid. Pildid lisan hiljem.
Piranis käisime, see on Sloveenia ilusamaid rannikulinnu. Seal me ka põhiliselt nautisime kohalikku toitu, kuna ujumistahet ei tulnud peale. Inimesed ujusid küll, vesi oli sama soe kui õhk, nii 24 ringis, aga samal ajal puhus suht kõva tuuleke ja ujumissusse meil ka ei olnud, ja noh, ei viitsinud nagu jamama hakata. Seal on nimelt täiesti tavaline, et inimesed peesitavad mere ääres tänaval, nagu umbes meil Pirita teel. Matt maha ja korras. Samas on ka puhta vee duššid. Naised muidugi päevitavad valdavas enamuses topless.
Mõnus oli kogeda seda südasuvele nii omast tunnet, et palav on olla:) Kalamees minus ei lasknud pildistamata jätta Bledi järves 0,5 m kaugusel kaldast mööda ujunud 0,5 m pikkust kalakest.
Kaunid spanjel-kitsed:)

Fragment Ljubljana linnatänavalt
Bledi järve Soovide Saar
Pokljuka, tüüpilised Alpi majakesed, millele ei tohi panna katuseaknaid ega ehitada neid muust materjalist kui juba olemasolevad.

Nirum neljapäev

2006-09-21T14:31:00.000+03:00

Praegu on selline tunne, et hakkab elu endistesse rööbastesse tagasi pöörduma - 10 kodust eemaloldud päeva jätab oma jälje. Pluss muidugi see, et suvi on möödas ja õhtud pimedad ja elurütm hoopis teine. Tahaks talvevarusid soetada ja seenel käia:)
Lastega on aga selline pisike nüanss, et kaugeleulatuvaid plaane ei saa alati teha, või siis pead alati arvestama sellega, et nad võivad haigeks jääda.
Nii meil vist täna ka juhtus. Või noh, mina istun siin tööl ja tean asjast niipalju kui Tarts rääkis. Et kasvataja oli helistanud ja palunud lastele järgi ulla, kuna Susanna on nii viril ja tahab ainult kasvatajal süles istuda ja midagi muud ei ole nõus tegema. Kui Tarts siis kohale läks, oli tütarlapsel tulnud ka kaks korda nina nuusata, et nagu nohu või nii. Samas kui kogu mansa koju jõudis, olevat kõik kõige paremas korras olnud.
Ma arvan, et Suusil oli lihtsalt Mamma-igatsus. Nagu ma juba oletasin siin eespool, et pole kerge harjuda sellega, et tähelepanu nimel on vaja võistelda.
Eeh, eks vaatame siis mis saab ja kas ja kuidas järgmisel nädalal lasteaiaga olema saab. Ja kas ma nädalavahetusel seenele saan.

Kiire kolmapäev

2006-09-20T18:45:00.000+03:00

Kohe uskumatu, kui palju jõuavad inimesed blogida! Ma olen täna umbes terve päev "vaeva" näinud - muidugi muude toimetuste kõrvalt - et blogindusega järje peale saada. Mis teha, kui on "palju toredaid inimesi"! Ja vist sügishooaeg mõjutab ka, kohe näha, et käes on pikad ja pimedad õhtud, möödas grill ja hilja poole ööni väljaskooserdamine. Kõik (muidugi v.a. Leevikese ema, hoolimata lubadustest, eksole:)) blogivad ülima intensiivsusega. Igapäevaselt on see ju hea ja tore, aga kui 10 päeva internetist eemal olla, siis ... ju nõu.
Täna on mul selline huvitav päev, esimene päev pärast Susanna sündi, et esimest korda lähen töölt koju ja ämma polegi. Ma pean vist nüüd ise korralikuks hakkama ja lastele veel õhtul midagi süüa tegema, kui just Hr. abikaasa ise selle peale varem ei tule. Hea, kui ta lastele õigeks ajaks järelegi saab mindud. Hmm, jama värk.
Samas on juba ära proovitud kaks töövaba päeva, kus lapsed on lasteaias. Esimene neist möödus küll närvitsemise ja tihelioleku tooni all, teisel juba hakkas looma. Aga mõtleks kui lahe, kui ma saaks käia nt. juuksuris, trennis, kepikõnnil, pediküüris, poes, kusiganes, kasvõi kinos, nii et ei peaks kutsuma Tartsi lastevalvesse ja ise selletõttu nagu süümepiinu tundma - mehe töö on ju teadagi alati tähtsam, kui naise oma. Äkki juba järgmisel nädalal saabki selline asi võimalikuks... muidugi on alati võimalus, et lapsed jäävad lasteaias nohusse ja siis ma ei saa kuskile minna. V.a. juuksur ja hambaarst, sest sinna nagu on enamvähem kohustuslik minna.
Hambaarst seetõttu, et meie Sloveenia-külastuse kolmandal päeval otsustas Mann valmistada ahjulammast. Vaaritas teist oma neli tundi ja otsustas siis, et vist on valmis. Peaks nagu loogiliselt võttes olema. Hakkasime sööma, peale pikka ootust maitses küll väga broolt. Mann ise kirus, et puupliidiga on ikka hoopis teine asi ja et elektripliit on nõme ja selles on kõiges süüdi muidugi ei keegi teine muu, kui oma armas mees, kes selle maja ja elektripliidi omanik on ja kes ei tahagi omada Sloveenia üldiselt siiski väga soojas kliimas puupliiti. Neil seal on peamiselt väligrillid.
Mulle aga lammas maitseb, sõin rõõmuga, kiitsin ja võtsin veel. Ühe eriti raske kondi, ja tegin seda suht murevabalt, kuna olin just hambaarstilt saanud kinnituse, et mu kaks uut esihambakrooni kannatavad kõike, k.a kondinärimine. See kaunis kont osutus aga üsna pea väga suureks veaks, kuna mu esihammas lihtsalt murdus... Oi šokki! Oi nuttu! Oi alkoholist abi otsimist! Sest kui noorel naisel on esihammas puudu ja tal isegi rääkides, naermisest rääkimata hambad paistavad, uskuge, mitte et ei ole ilus, vaid on kole-kole-kole! Ja diktsioon... Diktsioon oligi selline, nagu oleks esihammas puudu. Tegelikult mul vedas, sest ära murdus oma hamba tüüka ots krooni seest /mis muidugi üldilme koledusele kõvasti volüümi juurde andis/, mis omakorda tähendas, et kuidagi äkki saab hammast tagasi mätsida. On vähemalt, kuhu kinnitada.
Kiired Hr. abikaasa poolt sooritatud telefonikõned kodumaale aitasid tabada Hr. abikaasa ja Hr. hambaarsti sõbra, hambaarsti nr. 2, kes muidugi sõbramehe poolest kogu südamest irvitas mu õnnetuse peale - nutsin veelgi - kuid lõpuks andis hüva nõu hammas Super Attaciga suhu tagasi liimida.
"Kas see mürgine siis ei ole või?"
"On küll, aga mis valikuid sul on?"
Selge.
Mingil imeväel leiduski Mannil kodus tuubike imeliimi, kiiresti oli ta valmis otsinud harrastushambaarsti töövahendid - juukseföönid ja superattaci ja kiskus mind mu enesehaletsusmülkast tegudele. Tänu imelisele apelsininapsile ajas see värk mind juba isegi pisut irvitama, olukorra koomilisusele mõeldes.
Enamvähem kahe minutiga oli hammas suhu tagasi kleebitud, istus nagu varem, hambaid sai kokku suruda ja isegi liimirant polnud eespool väga märgatav.
Mann arvas millegipärast, et peale sellist üleelamist on mul väga vaja minna kinno mingit naistekat vaatama, seda me ka tegime. Jennifer Aniston ja Vince Vaughn - no film oli kehv, aga näitlejad on nii ilusad inimesed ja lahedad, et olgu-olgu.
Pärast jõime veel Ljubljanas Prešereni kuju ees olevas tänavakohvikus kaks koktaili, mis maitses loomulikult väga hää ja seal mängis ka sulnis ja müstiline muusika, kaks poissi mängisid akustilist kitarri ja tüdruk laulis ilusaid ja igatsevaid viise. Mingil hetkel hakkas meil külm ja kiirkõndisime paar tänavat edasi, kus müüdi ühest putkast burekeid ja pizzat. Burek on umbes nagu tšeburek. Oi kui head need asjad olid! Mina sõin pehmet pizzat, kuna arvasin, et nii on mu hambale kasulikum.
Etteruttavalt olgu öeldud, et hammas püsis suus eilseni, kui hambaarst ta suhteliselt kerge vaevaga kätte sai ja ühtlasi ka mu hambataguse igeme puuriga liimist puhtaks rookis. Ige on veel paar päeva vähe hell; jah, muidugi, tuimastust kasutati ka.
To be continued...:)

Käsitööline kõrvalepõige

2006-09-18T18:24:00.000+03:00

Ljubljana turul müüdi põhiliselt selliseid linikuid/laualinu.

Ise kudusin reisil autosõidu ajal salli valmis - nimelt tuli isu teha midagi täiesti lihtsat, hiljem tuli veel hea mõte, et need saab ju Jõuludeks sugulastele kinkida. Kokku on mul juba neid 2 tehtud. Eriti suur boonus on see, et saab liigsetest lõngavarudest - üksikutest tokkidest lahti.
Nüüd on suurem isu hakata tegema suve Novitast mudelit nr. 33, samas ootab ka üks tore mohäärisegu kampsiks saamist...mmm mõnus!

Uus algus

2006-09-18T15:06:00.000+03:00

Susanna on täna esimest päeva lasteaias.
Ja mina istun siin süte peal.
Hommikul jäi ta sinna ilusti, ilma nututa. Kui kell pool 1 kohal käisin, selgus, et ta oli kell pool 12 magama jäänud. Käsi näo ees hoidnud tükk aega ja kui kasvataja vaatama läks, siis peaaegu magas juba. Ma arvan, et ta äkki solvus millegi peale. Või oli šokeeritud millestki. Harjunud ju olema kogu aeg Mamma musirullike, ja nüüd äkki... 22 last veel. Kasvataja teeb vahepeal kõva häält - või muidu teeks need 23 veel kõvemat. Uus koht, uued muljed, uued reeglid ja kombed.

Ja mul on nii imelik üksi kodus olla. Vaikus. Korras toad. Supp pliidil sööjaid ootamas. Isegi väheke väsinud on nagu see olemine mul siin. Rutiin on rikutud, eksole:)
Joon ühe kohvi ja lähen lasteaeda.

...Veidi hiljem:

Lasteaias oli kõik kõige paremas korras! Susanna oli maganud poole 12-st veerand 4-ni, kasvatajale rõõmsalt vastu naeratanud ja temaga pissil käinud. Suusi näitas mulle, kus ta magas ja kus Feliks magas ja rääkis, mida ta vahepeal tegi. Sõime koos rühmaga, ja Susanna teatas, et tema tahab ikka "nakuke" lasteaias ka olla nüüd ja et koju tema veel küll ei tule. Lõpuks, peale pooletunnist õuesolemist ja liugulaskmist õnnestus ikka ära koju tulla.
Mu süda on nii rahul!
Nagu lasteaia majandusjuhataja ja värske sugulane (mehe vennanaise ema ehk siis mehe venna ämm) /mu sõbranna ema/ ütles: "Lase vabaks!"
Hea öelda, mõistusega saad isegi aru, et nii on õige, aga natuke ikka on kahju ka.
Minu väike tütreke on nüüd lasteaialaps ja " juba suul tüdluk".